Olen olnud mõlemas äärmuses – innustunud kokaraamatute ja kokaveebide põnevatest retseptidest ja julgustustusest ning jahtinud mööda kaubandusvõrku peeneid komponente, ökotooteid ja värsket kraami. Olen vahel teinud ka paar päeva tuima järjekindlusega praekartuleid sibulaga, sest muud pole lihtsalt pähe tulnud. Viimasel ajal on toimunud selginemine: tee, mis toitu sa teed, tee seda armastusega. Nii maitseb ühtviisi hea spinati – oblika gurmeesupp kui vana hea praekartul. Vana vene kombekohaselt peab naine toidu mehele ulatama kahe käega kausist hoides rinnakõrguselt, sest just nii andvat ta edasi oma südametule ja mehe armastus naise vastu säilivat igavesti.

Piilume Imre Kose kööki

Imre on Eesti köögikultuuri uuenemisse andnud panuse, mida paljud siiani heldinult meenutavad. Tema toiduvalmistamine teleekraanil: peened prantsusepärased hääldused, naerul nägu ja „tsip – tsip – tsip“ mängleva kergusega maitseainete käsitlemine andis senisele toidutegemisele täiesti uue suuna. Imre ise ütleb, et vajab hea tulemuse saavutamiseks inspiratsiooni ja seda loovad inimesed ta ümber. Just inimesed annavad vajaliku tagasiside ja tunde, et teed kellelegi midagi väärtuslikku. Kokk ei saa Imre sõnul olla kunstnik, kes pimedas katusekambris üksi looks. Veel ei saa asjad sündida vägisi ja pingutusega, tuleb loobuda hirmust, et asjad võiksid ebaõnnestuda. Uue hõrgutise sünniks on vaja eelkõige värsket pead. Kire allikaks on see, kui teed toitu jätkuva vaimustusega, pead sõna otseses mõttes dialoogi toidukomponentidega, samastudes sellega, mida teed. See aga eeldab seda, et mõistad asjade tähendust ja nende tähtsust, kellele teed. Imre sõnul peitub hõrgu toidu valmistamise saladus selles, kui teha seda pühendumusega, siis hakkad märkama ka pooltoone ja julged improviseerida.

Kokkamine kui elustiil

Viimasel ajal on inimestel tavaks kokku saada ja teha koos süüa. Nii mõnigi nimetab söögi tegemist oma hobiks ja kokkade ridadesse on tulnud hulk mehi, kes kõhutäide enne vaid naise leemekulbi liigutamisest sõltus. Imre sõnul on toidu koos tegemine sotsiaalne nähtus, vahva vaba aja veetmise ja koosolemise viis. See ei pea olema ränk kohustus, et kutsun sõbrad külla, siis vaaritan enne kaks päeva ja kui viiekäiguline lõuna valmis ning külalised kohal, siis vajun rammestunult ja tüdinult tugitooli.

Et koos söögi tegemine õnnestuks, pole vaja ajada asju keeruliseks. Loomulikult tuleb teha mõningad ettevalmistused, retsepti uurida ja komponendid hankida, kuid siingi soovitab gurmeekokk olla julgem, asendada võimalusel asju, kui neid poest saada pole. Toidu tegemist soovitab Imre võtta kui köögimeditatsiooni, see on võimalus saada ajule puhkust ja ennast välja lülitada. See on kui uue aja lõõgastumisviis. Algab kõik sellest, et tuleb endalt hirmud ebaõnnestumise ees maha võtta, suhtuda toidutegemisse kui põnevasse mängu, võimalusesse õppida ja uusi kogemusi saada. Ka siis kui üksi perele süüa teha, ei tohiks minna stressi, vaid püüda seda huviga ja lõõgastunult teha. Kui ei soovi või ei oska mõtteid välja lülitada, siis ei pruugi Imre sõnul toit õnnestuda. Tuleb olla selle toidu jaoks, siin ja praegu. Kui seda soovitust järgida, siis muutub söögitegemine millekski enamaks ja me ise oleme saanud läbi selle uueks ja energilisemaks. See on enese taastamine toredal ja toitval viisil.

Imre julgustab ka tundmatute retseptide puhul kombineerima ja kujundama enda loomingut. Loov, armastusega lähenemine mõjutab toidu kvaliteeti ja energeetikat ning läbi selle ka toidu sööjaid positiivselt.

Toidu trend võiks sõltuda hooajast ja tervislikkusest

Toidu tegemisel oleks tark sõltuda hooajalisusest, kuigi see kultuur on Eestis veel noor. Mõistlik on kevadel pakkuda sparglit, Eesti vasikaliha – sinna juurde turutädidelt juurde kevadkorgitsat ja ongi superroog valmis. Mõttetu on Imre sõnul süüa maasikaid, mis on toodud tea kust ja maitsevad nagu Star Trek. Igal asjal olgu ikka oma aeg. Kohalikud ja kvaliteetsed toiduained on head. Toit peaks lisaks muidugi olema ka tervislik ja proteiini osakaal suurem. Näiteks rasvasest kalast pole keegi paksuks läinud. Toidust saab alguse ju ka meie väline sära. Sellepärast ei ole kasulik süüa ülearu kiiresti lõhustuvaid süsivesikuid, mida on palju valges riisis, kartulis, saias, sest need toodavad kirelt rasvu. Kui tunned end pärast toidu söömist väsinuna, siis pole Imre sõnul asi õige. Põhjus võib olla selles, et toidu tasakaal on paigast ära ja kiireid süsivesikuid liiga palju.

Light toodete buum pole põhjendatud, sest ülekaalulisus on ikkagi suur probleem meie ühiskonnas. Küll aga jääb igast buumist midagi kasulikku meie toidukultuuri, nagu novelle cuisinest jäid head tehnoloogid, uued tekstuurid ja palju värskust. Light ajastu aitab rohkem teadvustada seda, mida sööme. Näiteks on ka grillitud liha korralik kraam, kui see pole kolm korda paneeritud ja rasvas praetud. Võtmesõnaks on see, et organism peab toidu seedima kergelt.

Ülesöömise asemel põnevad maitsed

Toit on kasulik siis, kui ta on võimalikult originaalilähedaselt töödeldud. Näitena märgib Imre, et kevadel ei pea köögivilju üle keetma, vaid võib jätta poolkrõmpsuvaks. Kui pajaroog hauduma panna, võib samal ajal nautida veini, mida roale on lisatud. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et parim roog valmib ühes korralikus vana aja malmipotis. Imre jagab oma kogemusest, et selles sobib ka risottot ja pastat teha. Toidu tegemise ajal on mõnus köögis juttu vesta ning nii muutub see paik tõeliseks kodu südameks.

Eestlastel on komme üle süüa ja laud peab vähemalt pühade ajal olla nagu äke. Siis on hiljem vaja organismi toetada, et see suudaks toidu ära seedida. Imre soovitab raskepäraseid toiduaineid teha mittetraditsionaalsel viisil, näiteks hapukapsale lisada koorevõid, apelsinimahla ja ingverit. Nii võib lihtsatest toiduainetest imelisi asju välja meelitada. Lauda peenemale seltskonnale kattes ei eksi siis, kui kasutada vahemere stiili, sekka toitvamaid asju, näiteks metsaseenesalat, millele lisada hakitud tüümiani, sidrunikoort, musta pipart ja suitsulõhet ning ongi uus hõrgutis valmis. Röstida veel ahjus leiba juurde, kõrvale väikeseid marineeritud kurke – viib keele alla.

Õlidest soovitab Imre dieedihullusele vaatamata kasutada ainult Extra Virgin’it, sest Light on oliividest viies või kuues keemiline ekstraktsioon, mida ei saa enam toiduõliks nimetada. Dieedi ajal kalduvad inimesed sööma imeasju - kapsasuppi, kus on ainult vesi ja köögiviljad ja siis süüakse pikkade hammastega. Toidust tuleb mõnu tunda – hoopis teine asi, kui praadida köögiviljad väikeses rapsiõlis ja teha neist supp, tulemus on hoopis teine.

Epiloog

Armastus käib kõhu kaudu - küll on ilusasti öeldud. Ja kellele tõesti on kasu toidust, mis on närviliste tööst tüdinud mõtete foonil kokku keedetud.
Kirglikku kokkamist!

Autor: Tiina Saar, sekretar.ee
Allikas: Imre Kose
Foto: montanaraven.googlepages.com