Vanakreeka filosoof Protagoras (u 480-410 eKr) leidis, et inimene on kõikide asjade mõõt. Ta pidas sellega silmas, et kogu inimese teadmine lähtub tema meeltest. Iga inimene tajub aga asju erinevalt, igaühel on oma tõde. Just need erinevad tõed teevad otsustamise raskeks.

Otsustamisel ei lepita erinevate tõdedega, vaid otsitakse ühte ja õiget. Tänapäevasele mõttele pakub kõige mugavama lahenduse mõõtmine. See on lihtne - teoorias tuleb selleks mõõdetavat võrrelda teise samasuguse suurusega. Nii võib otsustamine muutuda tihtipeale matemaatikaks, mänguks numbritega numbrite enda pärast. Seda teed on läinud ka tänased poliitikud.

Peaminister Andrus Ansip väitis Eesti Päevalehele antud intervjuus, et avalikku arvamust näitavad vaid küsitlused. Tema sõnul ei saa ükski avaliku elu tegelane esindada kogu ühiskonna arvamust.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste küsis, kas Hartale 17 000 allkirja andnud inimest on üldse pädevad kedagi esindama. Suhtekorraldaja Ivo Rull nimetas Hartat omakorda mugavuse protestiks, mida saab võrrelda erootikaportaalist saadava rahuldusega. Tema jaoks saab veebikampaaniaid lugeda kaalukaks alles siis, kui kokku on kogutud vähemalt 70 000 inimese toetus.

Siit tuleb välja, et inimeste meelsust ja avalikkuse arvamust tuleks kuulda võtta peamiselt arvude ja statistika kujul. Iga üksiku inimese arvamus muutub selles tähenduses ebaoluliseks. Tegelikkuses näitavad praegused ühiskonna jaoks olulised protsessid, et taotlus numbritega midagi mõõta suurendab teadmatust tegelikust olukorrast.

Kuigi arvudel on tõesti oma võlu, siis peitub nende taga ka oma ideoloogiline maailm. Number on üksinda ju elutu ja tähenduseta, mistõttu ta vajab alati kõrvale inimsuhteid ja neist sündivaid tähendusi.

Igasugune arutelu ja osalemine (nii ettevõtte siseselt, kodanikuühendustes kui ka valitsusasutustes) on kinni ennekõike inimeste omavahelises suhtlustes, seetõttu on eriti kriitiline vaadelda, mida täpsemalt siin arvudega mõõdetakse.

Inimsuhted kui arvuteadus

Kaasamõtlejate, allkirjastajate, klikkijate ja laikijate rohkus võib näidata inimeste soovi või oskust kaasa rääkida, aga ka aruteluteema inimlikku lähedust. See tähendab, et mitmed tõsised arutelud jäävad toimumata üksnes seetõttu, et suuremal osal elanikkonnast puudub selles küsimuses piisavalt asjatundlik arvamus (näiteks mullastiku vaesumine, ühiskonnakord, poliitilised protsessid).

Väiksem arv osalejaid ei näita teema väiksemat olulisust, ega ka seda, et küsimus ei puuduta laiemat ringkonda. Seades avalikku huvi väljendavate häälte alampiiriks 70 000, muutuks kaasamine mugavuseks, mis annaks võimaluse legitiimselt status quo edasi minna samal ajal sisulisi probleeme lahendamata jättes. See on oht stagnatsiooniks.

Mõõta saab esinduslikkust – kui paljudele erinevatele ühiskonna gruppidele antakse võimalus kaasa rääkida. Aga ka siin on oma konks. Praktika näitab, et aruteludesse sisse- ja väljaarvamine ei näita otseselt seda, kas osalejat ka tegelikult kuulda võetakse.

Mõõdetakse ka ettepanekuid ja nende arvesse võtmise protsenti. Võib eeldada, et Harta algatusele tulevate ettepanekute arv võib olla üpris suur ja nende arvamuste mitmekesisus ulatuslik. Siin tekib omakorda küsimus, kuidas toimub nende kaalumine, ühisosa leidmine, uue teadmise loomine.

Üks sisuline ettepanek võib olla sama kaalukas kui mitukümmend vastanduvat ettepanekut. Oht peitub selles, et otsustaja jääb numbrite võrku või ei oska märgata ühe ettepaneku tähtsust. Näiteks jäi Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uue maja ehitus seisma ühe naabermaja elaniku vastuseisu tõttu. Vabadussamba võidutöö selgumisel hoiatasid eksperdid, et klaasi kasutamine ei sobi Eesti kliimasse. Üksik arvamus võib kõik teised üles kaaluda.

Arvud ei peegelda laua taga toimuva suhtlemise traagikat. Nad ei too välja neid inimesi, kes tahavad osaleda, aga kes kardavad “tarkade inimeste” keskel narriks jääda. Ega ka neid, kes osalevad, aga ei oska oma kogemusi ja soove sõnadesse panna. Samuti ei näita ka neid, kes võivad jääda „veidrike“ hulka, kelle arvamused heidetakse ebapiisava väljendusoskuste tõttu kohe kõrvale.

Me saame seda, mida me mõõdame. Paraku on suhete ja tõlgenduste maailm märksa keerukam. Tähenduste maailma ei saa peegeldada ükski arv ilma seda mõõtja jaoks sobivas suunas moonutamata.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta