2013. aasta keskkonnasõbralikuima ettevõtte WERROWOOL OÜ kaasasutajat Ivar Heinolat paelusid ökoloogia ja geograafia juba koolis, sest just need ained võimaldasid tal näha maailma suurema pildina. Olles Tartu Ülikoolis õppinud ettevõttemajandusteadust otsustas Heinola, et puhtalt isikliku kasu asemel eelistab ta ettevõtmisi, millel on ka laiem kogukondlik ja keskkonnahoidlik mõju.

“Üksikisiku võimalus mõjutada on suurim just ettevõtluses,” usub Heinola. Ettevõtja võib lahenda näiteks mõne keskkonnaprobleemi, kaasates lahendusse erinevaid inimesi, mõnikord koguni ettevõtete ahela. “Igaühel meist on mõistagi võrdne võimalus isiklikke tõekspidamisi jagada ja nii kaaskondseid harida.”

Teadlikult keskusest eemal

2007. aastal lõid Ivar Heinola ja Riivo Anton koos ettevõtte WERROWOOL OÜ, mille algne ärimudel nägi ette vanapaberist toodetud soojustusmaterjali ehk tselluvilla maaletoomist Soomest ja Lätist. “Vahendajad ja maaletoojad on väärtusahela lõpus suure ökojalajäljega vähese lisandväärtuse loojad. Tootjad seevastu on ahela alguses. See on kümme korda põnevam, kuid ka kümme korda riskantsem,” selgitas Ivar Heinola, miks 2010. aastal otsustati hakata rajama oma eestimaist tselluvilla tootmist.

Tootmine loodi Võrumaale, kuna oli oluline hoida mõistlike transpordivahemaid nii Eesti, Venemaa, Läti kui ka Leeduga. Euroopa Liidust sai taotleda ka toetust keskusest eemale loodud töökohtade tarbeks. Tootmisüksuses antakse hetkel tööd viiele inimesele.

Mõlemad asutajad said innustust soovist olla mõne suurema keskkonnaprobleemi lahendajateks. Kodumaine tselluvillatootmine pakkus võimalust kasutada ära kohalikku ajalehepaberit. Läbi hoonete soojustamise saab vähendada nende soojusenergia vajadust ning hoida seeläbi kokku CO2 emissiooni.

Keskendumist eestimaisele näitab ka nime- ja logovalik. “Werro” on vana Võrumaa nimetus. Sõna “wool” teeb toote arusaadavaks klientide jaoks väljaspool Eesti keeleruumi. Toote kaubamärgilt leiab ka piirkonna tüllpitsimustri.

Vanu ajalehti oodatakse Antslas

Tselluvill on vanapaberi purustamise järel valmiv kiuline materjal, mida töötlemise järel kasutatakse peamiselt soojustusmaterjalina, kuid lisaks ka teedeehituses ning haljastuses murupindade rajamisel (hüdrokülv). Tselluvill sobib hoonete soojustamiseks, paistes silma mineraalpuistevilladest parema soojapidavusega.

Tselluvilla valmistamiseks valitakse välja sobiv vanapaber, peamiselt kuiv ja kolletumata ajalehepaber, mille enamasti korjavad kokku jäätmekäitlejad. Nende kaudu jõuab vanapaber ettevõtteni. WERROWOOL kutsub üles tarbijaid oma kodu juurde vanapaberikonteinerit tellima: “Meie eesmärgiks on korjata kokku Eestis tekkiv vanapaber. Kui satute Antsla kanti, võite ka ise ära tuua. Võtame hea meelega vastu ja maksame paberi eest raha ka.”

Kogutud materjal purustatakse veskites tekitades kiulised helbed ning seejärel lisatakse tule- ja kahjurikindluse tarbeks lisandeid.

Protsessina on ajalehepaberist tselluvilla tootmine palju kordi väiksema jalajäljega kui paberi toomine. Vaadates ringlust tervikuna, ei saa läbi ilma, et paberitööstus paberit juurde toodaks. “Mina vaatan sellele paratamatusele nii, et parem lasta soomlastel toota paberit ennekõike ümbertöötluse korras, korjata see kokku ja toota Eestis ajalehtedest tselluvilla, kui saata see Leedu kaudu kaubalaevaga Hiina, kus see moel või teisel ümber töödeldakse,” põhjendab ettevõtja.

Tselluvilla kvaliteedi hoidmiseks kasutatakse ajalehepaberit, vähesel määral ka kaante ja reklaamide kriitpaberit. Klantspaberit ja pappi WERROWOOL ei kasuta, aga kui seda tekib, siis viiakse see teiste töötlejate kätte. Eelistatakse teadlikult neid, kes on lähemal.

Kuna vanapaberi näol on tegemist maailmaturutoormega (ing.k. Secondary commodity), siis sellel on selge ja välja kujunenud hind, mida firmal tuleb müüjatele (nt. jäätmekäitlejad) maksta.

Vanapaberi kasutusväärtus kasvab

Lihtsamas keeles öelduna, sobib tselluvilla tegemiseks iga ajaleht. WERROWOOL tõstab vanapaberi kui jäätme kasutusväärtust, pikendades selle eluiga 20-30 aasta võrra. Tselluvilla tootmist võib tähistada terminiga “upcycling”. Selle mõiste on Eestis ökomoe vallas juba kasutusele võtnud Reet Aus ja Ann Runnel. Ivar Heinola jaoks on Reet Ausi moelooming väga inspireeriv, kuna selle haare on globaalne: “Neil on niipalju julgust ja energiat!”

Keskkonnahoidu panustamine on WERROWOOLi jaoks olnud kindlasti trenditeadlik otsus, mis on põhinenud lootusel siseneda valdkonda kiireima kasvu faasis. Teisalt on see ka maailmavaateline küsimus, kuna korraga suudetakse lahendada ära mitu keskkonnaprobleemi. Maailmavaate ja trendijärgimise kõrval peab ettevõte alati olema ka kasumlik, sest muidu pole võimalik areneda. WERROWOOL on pärast kahe ja poole aastast tootmistegevust jõudmas kasumlikkuseni. Nüüd tuleb taset hoida ja investeeringud tasa teenida.

Tselluvillas kui tootes ja selle valmistamise põhitehnoloogias pole midagi uut, see on äraproovitud vana. WERROWOOL on Euroopa mõistes väiketootja, aga just nende paindlikkus ahvatleb ettevõtja hinnangul partnereid, kes suuremate tootjatega ühist keelt ei leia. 2013. aastal taaskasutas WERROWOOL ca 600 tonni vanapaberit. Käesolevaks aastaks planeeritakse ca 900 tonni taaskasutust.

Eesti suurust tuleb arvestada

Ivar Heinola paneb alustavatele rohemeelsetele ettevõtjatele südamele, et nad mõtleksid kindlasti ettevõtte kuvandile: “Kuna meie toote näol pole tegemist rohelise niššitootega vaid massturutootega, mille soetusmaksumus on konkurentsivõimeline, siis võime öelda, et Eesti tarbijad on tselluvilla jaoks valmis. Mis puudutab keskkonnasõbralikke tooteid, teenuseid laiemalt, siis ma näen Eesti probleemina olukorda, kui tootja ise paigutab oma toote ainult ökonišši. Selle turumaht on nii väike, et tootja ei ela ära. Pärast ei ole võimalik nišist välja ka murda, sest kuvand on juba loodud. Ökoniši kuvandit võib luua Saksamaal, mitte aga Eestis.”

WERROWOOLi asutajad usuvad, et firmasisene keskkonnajuhtimine, mis neile ka 2013. aasta keskkonnasõbralike ettevõtete konkursil autasu tõi, on osa ettevõtte kultuurist. See võimaldab kõigile väljaspool ettevõtet aru anda, milline on tegevuse mõju. “Keskkonnajuhtimine pole tekst käsiraamatus, vaid meie ettevõttes kui tasand pealpool ettevõtte ärimudelit ja allpool ettevõtte kultuuri. Oleme omavahel kokku leppinud kõige keskkonnasäästlikuma teekonna valimisel sisendite (inimesed, tooraine, energia, transport) ja väljundite (valmistoodang, jäätmed) vahel,” selgitab Heinola.

Artikkel on varem ilmunud ajalehes Müürileht.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta