Talvitav lind peab oskama energiat säästa, kuna ilma halvenedes võib energiat kuluda rohkem, kui toiduga on võimalik saada. Lisaks külmale võib rasva põletamist kiirendada inimhäiring, kuna pagemine nõuab lisaenergiat. Ebasoodsate olude ennetamiseks koguvad linnud rasva, kuid liigne kehakaal pärsib omakorda lennuvõimet ja suureneb riski langeda kiskja saagiks. Seega on vaja osata optimeerida ka talvist rasvavaru, eriti talve jahedas kliimas veetvatel lindudel nagu näiteks Suurbritannas talvitavatel metskurvitsatel (Scolopax rusticola).

Metskurvits pesitseb Skandinaavias, Soomes, Baltimaades ja Venemaal, talvitusalad asuvad Lõuna- ja Lääne-Euroopas. Kuigi tegu ei ole ohustatud liigiga, on liigi arvukus näiteks Inglismaal ja Šveitsis langemas tõenäoliselt metsade muutumise, põllumajanduse ja inimhäiringu tõttu. Euroopas on tegu hinnatud jahilinnuga, keda kütitakse 2,3–3,5 miljonit isendit aastas enamasti Prantsusmaal, Itaalias, Inglismaal, Iirimaal ja Hispaanias. Siiski kohalduvad sõltuvalt ilmast liigile küttimispiiranguid: näiteks Prantsusmaal on jaht keelatud, kui temperatuur on püsinud 6–7 päeva 10°C madalamal hooaja keskmisest, Hispaanias on aga jaht keelatud lumikatte tekkides. Suurbritannias on soovituslik jaht lõpetada pärast vähemalt seitse päeva kestnud alla 1°C perioodi.

Suurbritannias talvel nii kütitud kui ka elusalt püütud metskurvitsate rasvavarusid uurides selgitati ilma, asukoha ja temperatuuri mõju lindude seisundile. Uuringu ajal kestsid külmalained keskmiselt 7,3 päeva ja temperatuur oli -2,7°C. Rasvaprotsendi hinnagu järgi suutnuks kõik uuritud linnud nälgida vähemalt 3 päeva, sõltuvalt kohalikest oludest 5–6,4 päeva ehk teisisõnu – linnud olid vahepeatuseta võimelised lendama vähemalt 600 km, sõltuvalt linnu asukohast aga ka 781–941 km.

Arvutused näitasid ka, et neli päeva kestva külmalaine suutnuks üle elada 80% kütituist ja 93% elusana püütud isenditest, pärast 7 päeva nälgimist aga vaid vastavalt 9,5% ja 22%. Nädala jooksul kaotavad metskurvitsad keskmiselt 33 g kehakaalu, peale 15 päeva kestnud külma, mil rakendub ka seadusejärgne küttimispiirang, aga lausa 70 g (keskmine metskurvits kaalub 325 g).

Teada on, et oma kodupiirkonnas Inglismaal talve veetvad metskurvitsad ei rända külmade saabudes mujale, küll teevad seda kaugemalt talvitama tulnud isendid, mistõttu mõjutab külmal ajal küttimine just kohalikku metskurvitsa asurkonda. Talvel toituvad metskurvitsad vihmaussidest ja teistest selgrootutest, kellest nad ilmade jahenedes saavad märkimisväärselt rasva, kuid -2,5°C madalamad temperatuurid külmutavad maapinna ning muudavad toitumisalad sobimatuteks.

Uuringust selgub, et soovitusliku küttimise piiramine alates seitsmendast külmapäevast on liialt pikk, kuna metskurvitsa nälgimisvõime on keskmiselt kuni kuus päeva. Soovituslik oleks küttimist piirata juba peale 4-päevast külma, mis tagaks liigi 80% ellujäämuse ja võimaldaks lindudel kosuda vähemalt 7 päeva peale külma lõppemist. Lihtne märk jahi lõpetamiseks oleks ka alla 270 g kaaluvate lindude saagiks langemine, lisaks oleks soovituslik peatada metskurvitsa jaht enam kui kahe külmalainega talvedel.

Sánchez‐García C, Williams O, Hoodless A (2018). Regulation of body reserves in a hunted wader: Implications for cold‐weather shooting restrictions. Journal of Applied Ecology 55:2274–2284. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13128

Lugu pärineb Linnuvaatleja portaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta