Kaassõltuvus on teema, millega puututakse tänapäeval sageli kokku. Olukorras, kus alkohoolikut, vägivallatsejat, narko- või kasiinosõltlast nimetatakse probleemseks isikuks ja tema tegudele otsitakse sügavamaid põhjuseid, nimetatakse kaassõltuvuses inimesi lihtsalt rumalateks. „Rumal naine, jäta mees maha ja saa ise hakkama,“ öeldakse tihti alkohoolikute abikaasadele. Kõrvalseisjatele jääb mõistatuseks, miks sõltlaste kaasad sedasi käituvad.

Tavaliselt pärivad inimesed oma ellusuhtumise lapsepõlvest. Kui lapsevanematel ei ole järeltulija jaoks aega, kui nad on hõivatud pideva riidlemisega või kui üksikvanem on sisemiselt hirmus õnnetu, siis luuakse eeldused teatud käitumis- ja mõtlemismallide omandamiseks. Kaassõltuvusele loob head pinnast ka lapsepõlves kogetud alaväärsustunne, kui vanemad on lapsele seadnud liiga kõrgeid eesmärke ja laps ei ole nendeni suutnud küündida.

Enamasti on kaassõltuvus naistel, kes tunnevad, et neid ei armastata sellisena, nagu nad on. Kui laps õpib, et positiivne suhtumine endasse tuleb ära teenida, siis loob ta hiljem ka perekonna sama põhimõtte alusel. Saadakse seda, mida alateadlikult tahetakse – lapsena õpitud käitumismallid tuuakse üle täiskasvanuellu. Alandlikku teenrit ei armastata, teda vajatakse.

Selline inimene vaatab oma võimalustele luua suhteid üsna skeptiliselt. Ta ei usu, et „normaalsed“ partnerid teda tahaksid. Loodetakse, et kui partnerile piisavalt meele järgi olla ja talle head teha, siis ajapikku parteri silmad avanevad ja ta hakkab armastama.

Eelpool kirjeldatud arusaam loob kinnise nõiaringi, millest on raske välja pääseda. Enesele teadmata valitakse elukaaslaseks „raske“ partner: kurjategija, joodik, narkomaan, armukadetseja või tavaline hädavares.

Suhte alguses hoolitseb kaassõltuvuses kaasa ennastsalgavalt parteri eest, täites iga tema väiksemagi soovi. Vanarahvas ütleb, et süües kasvab isu. See reegel kehtib ka lähisuhetes eksisteeriva sõltuvuse korral. Mida rohkem kasulik püütakse olla, seda väiksem on abistaja enesehinnang ja seda enam abi ootab teine osapool. Tekibki sõltuvus, sest ka aitaja vajab pidevat tõestust oma kasulikkuse kohta.

Kaassõltuvuses naise teeb õnnelikuks teadmine, et ta sai kasulik olla. See on samasugune õnn nagu purjusolek joodiku jaoks. Elu tundub palju lihtsam, kui kasulikkuse rõõm käes on.

Ekstreemsematel juhtudel võib ennast vähetähtsaks pidav kaasa lubada enda kallal tarvitada füüsilist ja vaimset vägivalda. Sageli naised arvavad, et nad on vägivalla ise ära teeninud, kuna nad käituvad halvasti.

Kaassõltuvuses inimest kasutatakse ära, sest ta laseb seda teha. Õigem oleks isegi öelda, et ta surub enda teeneid peale. Pole siis ime, et kasiino-, narko- või alkoholisõltlased lasevad ennast sellistel kaasadel lihtsalt üleval pidada.

Suhte võimukam pool harjub oma tahtmist saama ja süüdistamine muutub igapäevaseks. „See kõik on sinu süü. Ma joon sinu pärast. Sa ei saa mitte millegagi hakkama!“ on levinud argumendid alkohooliku abikaasa igapäevaelus. Kaassõltuja on harjunud võtma endale vastutust ja ta ei keeldu ka sellise riiu ajal. Ennastsalgavalt üritab naine olukorda parandada, aga tegelikult mässib ta ennast veelgi tugevamini samariitlase rolli.

Kaassõltuvuses naisel ei ole inimsuhetes muud kogemust, seega ta arvab, et nii peabki olema. Kuna enamus sõpru ja tuttavaid ei mõista naist tema lähisuhetes, siis toimub paratamatu eemaldumine. Negatiivset tagasisidet saanuna ei kiirusta kaassõltuvuses naine enam ennast avama. Ta on võimeline seltskonnas silmagi pilgutamata valetama, et vältida arusaamatusi. Valetamine tuleb kergesti, sest seltskonnas tülisid ära hoides saab naine taas kasulik olla.

On hea, kui sellisel inimesel on kasvõi mõni sõber, kes ei arvusta. Siis on lootust, et naine saab ühel päeval ise ka aru. Mõistmine on vajalik, sest keegi ei saa kaassõltuvuses inimest aidata enne, kui ta ise ennast aitab.

Lahkuminek ei ole veel alati lahenduseks. Kui kaassõltuvuse põhjused jäävad lahendamata ning uut suhet hakatakse otsima vana enesehinnangu baasil, siis saab uus suhe enamasti olema täpselt samasugune sõltuvus.

Mõnikord aitab naisel enesehinnangut tõsta töö heal ametikohal. Hea koht on üsna tõenäoline, sest ka tööle pühendub selline inimene endast kõike andes. Ta saab kasulik olla ja erinevalt isiklikust elust näeb ta tööl ka tulemusi.

Kõrgem enesehinnang ajendab naist tunnetama, et ka temal on vajadused. Edasi hakkab naine ennast kehtestama. Avastus, et midagi hullu ei juhtugi, vastupidi tal endal läheb kergemaks, võib nõiaringi purustada.

Kui kaassõltuvusest kainenedes, hakatakse oma igapäevases maailmas ringi vaatama, siis üsna sageli tekib talumatu soov lahkuda suhtest. Siinkohal on küll vaja sõprade abi, sest suhte teine osapool ei pruugi partneri lahkumisega leppida. Tema elu oli ju väga mugav ja vaba kõikvõimalikust vastutusest.

Kui kaassõltuvuses naine on osav varjama oma tegelikke tundeid, siis selle suhte võimukam osapool on enamasti väga osav partneriga manipuleerija. Nagu iga sõltuvuse korral, ei pruugi esimene lahkuminekukatse õnnestuda. Võivad tulla tagasilangused. On oluline, et sõbrad kaassõltuvuses naist ei hülgaks, kui tal tagasilangus on. Lahkuminek võib sellistes suhetes kesta aastaid.

Isegi kui naine vabaneb ahistavast ja alandavast suhtest ning keerab oma elus "puhta lehe", jääb alles oht, et ta pöördub vanade kommete juurde tagasi. Sõltuvus jääb sõltuvuseks!

Pilt: www.counsellingpsychologist.net