Armunud matkaja tahtis minna. Tahtis minna suvepööripäeva paiku ja isegi täpselt teadmata, et kuhu siis.

Tahtsin lilli ja suve enda ümber, sest tüdruk oli kaugel. Öine maastik, mis aovalgust tervitas, mattus udusse ja kui teeservas aasal poni rohtu sõi, oli nagu päevamatk ka tegelikkuses alanud.

Hiljem teederistmikul arvasin end õigele poole keeravat ja nähtud poni aasal andis kui jalgadele hoogu juurde. Uus ristmik udus pani mind taas hetkeks mõistatama ja jälle olin teel. Kui udusel aasal teist korda poni söömas märkasin, siis sain alles aru, et armunud olen ja sama aasa servas taas kord olen.

Poni oli täpselt samasugune. Ja aas oli samuti samasugune. Vaid mina olin ühtäkki teistsugune, sest korraga aru sain, et olen armunud ja samasse kohta tagasi jõudnud. Armunud inimesed vahel eksivad, seda nii teel kui teederistmikul olles. Ja tihe udu, mis ühte päisetõusu peitis ehk aitas ka kaasa, et minagi seda tegin.

Mädapea, 2000.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta