Sain täna öösel kiiruse ületamise eest trahvi ja teate, mul hakkas kohe kergem! Tundsin, et õiglus on olemas ja see kehtib ka minu suhtes, - olin hingemaale saatnud just ühe rebasekese. Või kassi, vahet polegi.

See oli nagu väga kiire karmakaristus ja mulle selline asjade selgus ning arusaadavus meeldib, - tegu ja selle tagajärg, loogiline.

Te nüüd ütlete, et kiiruspiirangud ja trahvid on ikka selleks, et ma teistele liiklejatele endast ohtu ei kujutaks. Seda muidugi, aga öösel lagedal maanteel sõites, kui kusagilt autotulesid ei paista, on need hoo mahavõtmise kohad küll üsna mõttetud.

Näiteks nagu seal, kus Tallinn-Tartu maantee enne Tartut kaheks teeks hargneb. Sealt öösel otse linna sõites poleks vaja aeglaselt sõita, nähtavus on igas suunas hea. Kui aeglustada, siis vaid loomade pärast, sest seal võib neid ka liikuda. Ega ma üle 90 ei sõitnudki, ilusal selgel pööriööl tavalisel maanteel, see on normaalne. 

Eks minu liiklusmäärustiku rikkumise eest nüüd raha riigi kassasse laekub ja see on hea, sest ka mina olen ju "riik". Küllap selle raha eest tehaksegi metsloomade jaoks teeületuskohti ning see on üks tänuväärne ja vajalik töö. Ega alati pruugi väikeloomadega kokku põrgata.
Antud juhul aga märkasin kiireteel sõites loomakest alles siis, kui ta oli vahetult minu ees. Kui teeületaja oleks hüpanud või isegi kiirelt astunud valitud suunas paar sammu, oleks ta minust pääsenud, aga ta pöördus ja hakkas tagasi jooksma.

Pauk oli kõva, loodan, et loomake vaevlema ei jäänud. Seisma ma selle koha peal jääda ei saanud, sest liiklus oli tihe. Kui mina oleks seda õnnetust vältida suutnud, siis teisel pool vahepiiret võinuks see juhtuda ikka. Auto juba tuli ja tema tuled vähendasid mu vaadet teele, - koht oli teeületuseks lihtsalt halb.

Mul oli auto täis kullast kallimaid inimesi ja ma ei saanud sooritada ühtki ootamatut liigutust. Hea, et ma inimelusid õnneks ohtu ei seadnud. Liigikaaslased ikka eelkõige, nii oleme me ju armastama õppinud.

 

Sarnased artiklid