Täna, Eesti Vabariigi aastapäeval, küsin kas meie õigus süüa piiramatult liha- ja piimatooteid peab olema olulisem tulevaste põlvede õigusest elada elamiskõlblikul planeedil? 

Kuuleme muret tõusvate lihahindade pärast. Tänagi küsiti Postimehes mis saab grillhoojast, kui sealiha hind rekordkõrgusesse tõuseb? Kas tegelikult ei peaks muretsema hoopis selle pärast, miks sealiha üldse esmatarbekaubaks on kvalifitseerunud ja miks grillihooaega sealihata võimatuna näeme?

Põhiseadus sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Säästva arengu seadus sõnastab looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise eesmärgiks tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Poliitilisi suundi ning valimislubadusi analüüsides tundub aga toidutootmise ja toiduvalikute keskkonnasäästlikumaks muutmise tähtsus hoopis täiesti kõrvale jäetud. Näib, et planeedi taluvuspiiriga arvestamine peab olema kellegi teise mure ja olulisem on valijate täitmatu (liha)isu rahuldamine.

Eesti on võtnud ambitsioonika eesmärgi olla aastaks 2050 kliimaneutraalne ja toetudes toitumisuuringutele ning toidu kliimamõju arvutustele ei ole see võimalik, kui eestlased ei muuda märkimisväärselt oma toitumisharjumusi. Iga poliitik peab mõistma toidu keskkonnamõju ning toetama liikumist keskkonnasõbralikumate ja eetilisemate ehk taimsete toiduvalikute poole!

“Keskkonnavaenulike toodete kõrgem hind ja piiratud kättesaadavus on olulised tarbijakäitumise mõjurid, mida esimeses järjekorras rakendada,” märgib Tallinna Tehnikaülikooli turunduse õppejõud Eliis Salm.

Poliitilistes aruteludes ja otsustes tuleb poliitikutel näidata üles riigimehelikkust ning lõpetada toidu tootmise ja tarbimise mõju alahindamine. Kampaaniate nagu “Kala kõlab hästi” ja “Koolipiim” toetamine peavad jääma minevikku ning asenduma taimsete valikute toetamisega. 

IPCC hinnangul on loomatööstus üks suurima keskkonnajalajäljega tööstusi, see on olulisim elupaikade ja elurikkuse kadumise mõjur maailmas, ning seotud toidu ebavõrdse jaotusega ühiskonnas - iga kümnes inimene planeedil on näljas. Räägime küll vajadusest kasvatada iivet Eestis, kuid vähe arutletakse selle üle, kuidas tagada järgmise põlvkonna eestlaste jaoks elamiskõlblik elukeskkond. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta