Ei möödu päevagi, kus uudistekanalid ei räägiks kliimasoojenemisest, liikide hävingust või rikutud kooslustest. Palju vähem kirjutatakse näiteks koosluste taastamisest. Kas on üldse võimalik loodusele tekitatud kahju heastada?

Looduskaitsebioloogia määratleb ökosüsteeme, populatsioone ja koosluseid taastavat teadusharu lausa omaette nimetusega – taastamisökoloogia.   Kuigi ökoloogilise taastamise all mõistetakse paikkondade tahtlikku muutmist algupäraselt toimivaks, on siiski tegemist suuremahuliste eksperimentidega, mille tulemusele ei saa alati kindel olla. Palju õigem oleks öelda, et loodust mõjutades on võimalik saada aimatavaid tulemusi, sest inimene ei suuda kunagi hoomata elurikkuse kõiki tahke.

Liigirikkuse taastamine on saanud igapäevaseks osaks keskkonnamõju hindamise protsessist ja seda kasutatakse kui olukorda leevendavat vahendit. Lahti seletatuna tähendab leevendamine seda, et koosluse hävitamine ühel alal kompenseeritakse sarnase koosluse taastamisega teisel alal. Siin seisnebki suurim erinevus loodusliku taastumisega.

Kui looduslikud katastroofid (näiteks tulekahjud) hävitavad mõne piirkonna koosluse, siis suudab loodus tekkinud kahju ajapikku likvideerida.

Taastamisökoloogia seisukohtade järgi on mõned inimese poolt rikutud alad aga sedavõrd häirunud, et puhtalt looduse taastumisvõimest enam ei piisa ning et tagada inimesele mugav olemine viiakse elurikas piirkond vajadusel mujale. Seega valitseb oht, et elurikkuse taasloomise ja loodusel omasoodu toimida laskmise asemel loovad taastajad lihtsalt endale meelepärast keskkonda.

Ökosüsteemide ja populatsioonide taastamise juures tehakse asjaosaliste poolt  otsuseid, kas ennistada endine kooslus või on otstarbekam luua uus asenduskooslus. Üsna sageli on asenduskoosluse loomine ainuvõimalik lahendus, sest olgu teadlased nii haritud kui tahes, ei ole võimalik igat kooslust endisel kujul taasluua. Näiteks, kui ehitada elamurajoon ürgmetsa asemele, siis samalaadse inimesest puutumatu ja liigirikka koosluse taastamine on võimatu, sest juba taastamine ise eeldab inimese sekkumist protsessidesse.

Ent on olemas ka nn poollooduslikud kooslused (nt puisniidud), mille puhul on inimese sekkumine on elurikkuse säilitamise nimel vajalik. Tegemist on pikka aega inimese mõju alla olnud aladega, mille tasakaal häirub, kui neid mitte hooldada.

Taastamine  ei ole imevahend, seda tuleb kindlasti meeles pidada. Edukast taastamisprotsessist saab rääkida ainult juhul, kui tegijatel on tulemust millegagi võrrelda. Tulemus, mida võrrelda on olemas alles aastate pärast. Mõnedel juhtudel, näiteks külmas ja kuivas kliimas, võtab taastumine aega aastakümneid või koguni sajandeid.

Asenduskooslused on algupäraste kooslustega üliharva samaväärsed, mis muudab oluliseks pigem olemasoleva elurikkuse kaitse. Seega, kui keskkonnamõju hindajad räägivad alade taastamisest kuskil mujal, tasub alati küsida, kaua lubatud protsess aega võtab, kas see on ainus lahendus ja millise võrdluse alusel taastamistöid hindama plaanitakse hakata.

Lisaks teadmistele nõuab taastamine ka raha. Kui raha või oskuseid napib, siis võib juhtuda, et taastamise käigus hävivad viimasedki loodusliku elustiku riismed.

Maismaakoosluste puhul räägitakse enamasti taimestiku taastamisest, sest viimane loob keskkonna kogu ülejäänud elustikule. Siiski ei tasu unustada, et ka putukad, mullas elavad selgrootud, bakterid, seened, linnud ja loomad on olulised ja võivad taastumisel abi vajada.

Kuna inimesed tahavad üldjuhul elada võimalikult mugavalt, siis on keskkonnale mõningase kahju tekitamine vältimatu. Koosluste taastamine juba läbi viidud projektide puhul võib olla ainuke veidigi mõjuv lahendus. Uute projektide puhul tasub aga alati mõelda, et tegemist ei oleks nn „rohepesuga“ ehk loodust kahjustavate ettevõtete tüüpilise PR-kampaaniaga.

Kasutatud kirjandus: R. B. Primack, R. Kuresoo, M. Sammul „Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse“, Eesti Loodusfoto, Tartu, 2008.