Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringust selgus, et auto omamise ja kinnisvara sundmüükide vahel on seos. Uurimiskeskus Natural Resources Defense Council jõudis kolme USA suurlinna analüüsides järelduseni, et korraliku ühistranspordi ühenduse puudumine uusasumites võib kodulaenu maksmisel olla sama olulise tähtsusega kui laenamine maksevõimelistele klientidele.  

Uuringus võrreldi omavahel San Franciscot Kalifornias, Chicagot Illinoisis ja Jacksonville'i Floridas. Leiti, et neid laenuvõtjaid, kes elasid kompaktselt planeeritud piirkondades, kus hea ühistranspordiühendus muutis auto omamise väheoluliseks, ohustas kinnisvara sundmüük vähem. Näiteks oleks väljaspool linna, uuselamurajoonis, elaval Chicago elanikul 2,7% suurem võimalus sattuda sundmüügi küüsi, kui tema linna piires elaval kaaslinlasel. Üheks peamiseks põhjuseks on asjaolu, et inimestel on seal võimalik autokulude pealt säästa, et alles hoida oma kodu ka raskematel aegadel.  

Kuigi seda uuringut võiks pidada järjekordseks keskkonnakaitsjate kampaaniaks autostumise ja valglinnastumise vastu, on selles sisalduvad märkused olulise tähtsusega tuleviku linnaplaneerimisele.  

Elukohtade säilimise põhjuseks on uuringu kohaselt “asukohatõhus piirkonna planeering” (location-efficient neighbourhood design). Selliselt planeeritud asumid sisaldavad endas transpordikulusid ennetavat tagavara, mis muutus USA elanikele eriti oluliseks seoses kütuse hindade tõusuga viimastel aastatel. Kuid ka juba enne seda moodustasid transpordikulud valglinnastunud uuselamurajooni puhul 17% keskmise leibkonna sissetulekutest. Seetõttu võibki auto omamine põhjustada kinnisvara sundmüüki sattumist.  

NRDC kohaselt on “asukohatõhusad” piirkonnad need, kus on võimalik kasutada teisi transpordivahendeid lisaks autole. “Kuigi ka asukohatõhusatel aladel elavatel peredel on autod, kasutavad nad neid siiski vähem” ütles Jennifer Henri NRDC-st. Teisisõnu, kui sellistes piirkondades elavad pered leiavad, et neil kulub liiga palju raha auto remontimiseks, kütusele ja parkimisele, siis saavad nad alati minna üle ühistranspordile ja säilitada liikumisvõimalused.  

Teine võimalik seletus autostumise ja sundmüükide seosele on asjaolu, et kõigi võimalustega planeeringud on pidevalt nõutud ka kinnisvara järelturul. Seega ei jää nende piirkondade elanikud pangale edasi võlgu, kui kinnisvara on maha müüdud ja nad säilitavad võime endale uut elukohta hankida.  

Jennifer Henri sõnul on kahetsusväärne asjaolu, et selliseid kompleksselt planeeritud elurajoone peetakse trendikateks ja seetõttu kallimateks kui valglinnastunud asulaid. Henri sõnul on nende asulate “piirava maksumuse” põhjuseks kõrge nõudlus, sest päras 1960. aastaid ei ole neid enam ehitatud. Seega on hetkel turul asukohatõhusate asumite alapakkumine ning ebatõhusate elukohtade ülepakkumine – mistõttu peaks linnaplaneerimine ja transpordipoliitika toetama asukohatõhusaid planeeringuid.  

“Mingil määral on siin tegemist isiklike valikutega – mõnedele sobib maksta natuke rohkem parema elukeskkonna ja seal pakutavate teenuste eest, kuid teised valivad kaugemad alad madalama maa- ja toidukaupade hinna tõttu” ütles Henri.  

Vaatlejate sõnul võib autostumise ja sundmüügi omavahelise seose põhjuseks olla mitmeid tegureid, kuid kindlasti on see hea uudis ühistranspordi sõpradele ja rendiautode kasutajatele, tuues välja järjekordse põhjuse auto omamisest loobumiseks, sest on olemas sobivamaid ja säästvamaid transpordilahendusi.   

Soovi korral saab NRDC läbiviidud uuringut lugeda siit: http://www.nrdc.org/energy/files/LocationEfficiency4pgr.pdf  
Jaga: