„Jumala mängimine“ ei ole otseselt mingi konkreetne tegevus, vaid pigem metafoor, mis on sisuliselt ühe end eetiliseks pidava inimese vastureaktsioon teatud ebamoraalsetele tegevustele.

Kui aga käsitleda seda loodusteaduste taustal, siis võiksime öelda, et jumala mängimine on inimese teadlik looduslikesse protsessidesse sekkumine, eesmärgiga neid protsesse mõjutada teatud suunas nii, et saavutatakse eeldatud tulemus, võtmata samas arvesse kõigi osapoolte heaolu. Praktika näitab, et sugugi mitte alati ei saada jumala mängimisega soovitud tulemust. Võime tõdeda, et inimesel puudub oma sekkumises ja manipulatsioonis täielik kontroll – mis on tegelikult mittejumalik. Küllap sellepärast räägimegi jumala mängimisest mitte jumalaks olemisest.

Meie päästvaks õlekõrreks on katse-eksituse meetodid, millega aeg-ajalt ka näkkab. Niiviisi jumalat „mängides“ on inimkond näiteks saavutanud meetmed sündivuskontrolliks ja aretanud mitmeid loomatõuge ja taimesorte vastavalt oma vajadusele. Astudes jumalate loomingulisse, elu andvasse rolli, on ilmavalgust näinud ka kloonitud loomad, kelle seast võib kindlasti murdepunktina välja tuua 1984. aastal esimesena kloonitud imetaja – lammas Dolly.

On raske tõmmata piiri, kus lõppeb inimese looduslikkus ja algab tehislikkus. Samamoodi on raske öelda, mis oleks see murdepunkt, millest alates mängitakse jumalat. Kui inimkond ületas tehislikkuse joone pelgalt tööriistade kasutamisega, siis võiksime sama hästi öelda, et ka šimpansid mängivad jumalat. Siiski võiks ju öelda, et esimesed jumalamängu elemendid võtsid kuju siis, kui meie esivanemad otsustasid külvata esimesed põllukultuurid monokultuursetesse lapikestesse. Antud juhul valis inimkäsi taime kasvukoha, mitte enam looduslik valik.

Põllumajandus oli aga kõigest proloog. Tänaseks on inimene suuteline korda saatma märkimisväärsel hulgal tegusid, mis mõjutavad teisi eluvorme niiviisi, et need liigid ei saa sinna midagi parata. Võiksime öelda, et paljuski on teised eluvormid meie „armul“. Küll aga suudetakse unustada see tõsiasi paljude iseenesestmõistetavate tegevuste puhul ning tuletatakse meelde alles siis, kui põrkuvad omavahel teaduslik ja eetiline pool.

Tõenäoliselt ei mõtle ükski põlluharija selle peale, et ta mängib saaki lõigates jumalat – veelgi vähem on põhjust sellele mõelda tarbijatel, kes põlluharija saadusi söövad. Seevastu jumala mängimine geneetikas astub juba jumaliku loomevõime domeeni. Kui elu hakatakse looma muul viisil kui sugulisel teel, kontrollitud tingimustes, eirates organismi loomulikku arengut, on mõistetav, kui see teatud inimgruppe rahutuks teeb.

Ühest küljest on tänuväärne, et GMO-põllumajandus näeb vaeva selle nimel, et rohkem suid ära toita. Samas kui geneetika lõppsaaduseks on isekasvav ebardlik lihakäntsakas, mis elab terve oma elutsükli kogemata midagi peale noalõike, siis võib kindel olla, et valdav osa tänapäeva inimesi pole selliseks ebaloomulikkuseks lihtsalt valmis.

Ebaloomulikkuse põlastamine on muidugi kahepalgelisus, sest inimkond on tänapäevaks suutnud muuta Herbert Spenceri reeglit „tugevam jääb ellu“. Kui täpsem olla, siis on muutunud „tugevama“ mõiste.

Eetika perspektiivist vaadatuna seisame jälle vastuolu ees. Võiks ju küsida, kas meil on õigus ravimitele? Kas meil on õigus kunstlikult pikendada eluiga? Kas meil on õigus manipuleerida vananemise geeniga.

Teisalt jällegi võib tugevama ellujäämine olla „looduslik“ protsess, kuid sugugi mitte eetiline. Mitte tänapäevaühiskonnas, kus meid julgustatakse endast nõrgematele kaasa tundma. Arvestades aga darwinistliku ideega olelusvõitlusest, näeme, et selline maailm, kus kõik võidavad, ei ole paraku võimalik. Keegi jääb alati kaotaja rolli ning keegi domineerib. See ei ole ilus, see ei ole eetiline, kuid see on reaalsus. Me mängime mängu, mida on keeruline lõpetada, kui kord juba algust tehtud.

Küsimus, kas inimene võib mängida jumalat, on midagi, mida oleks tulnud küsida aastatuhandeid varem – ajal, kui me isegi ei osanud oma tegevusi sügavalt mõtestada. Neil aegadel oli inimpopulatsioon tunduvalt väiksem ning loodus suur, tundmatu ja täis ohtlikke katsumusi. Küsida seda küsimust tänapäeval on sama konstruktiivne, kui heita täiskasvanud inimesele ette lapsepõlves tehtud vigu.

Selle asemel, et elada minevikus, peaksime endale aru andma, mis saab edasi ning millise moraalse vastutuse on inimkond oma arenguga enda õlule võtnud. Nimelt, meie eelnev mõtlematu jumala mängimine on jätnud Maa igasse sfääri armid?. Lausa niivõrd sügavad, et nende likvideerimine või kompenseerimine nõuab meilt tegelikult jumala väärilist pädevust.

Eetiliselt on pigem olulisem küsimus hoopis see, kas inimene võib antud staadiumis oma jumala mängimise üldse lõpetada. Kas meil on selleks õigust? Jätta oma jälg maha ning siis pühkida käed vastutusest puhtaks? See poleks ju samuti eetiline. Just nüüd, kui seisame silmitsi selliste keskkonnaprobleemidega, nagu kliima soojenemine või ookeanide happestumine, on meil tegelikult viimane aeg oreool läikima nühkida ning hakata jumalat mängima.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta