Lühidalt on pealkirjas esitatud „kas“-küsimusele võimalik vastata „jah“ või „ei“. Kui oleksin seisukohal, et õpetaja kindlasti ei ole klienditeenindaja, olekski artikli lõpp siin. Samas nii mustvalge asi ka ei ole, et pelgalt „jah“-vastusest piisaks. Selgitan: jah, eelmisel sajandil hakkas levima käsitlus õpetajast kui teenindajast ja lastest kui klientidest.

Selline lähenemine on nüüd tagasi vaadates täiesti arusaadav, sest tegelikult püüti turumajanduses paremini orienteerumiseks leida igas eluvaldkonnas see, kes tellib muusika. Nii tundus lihtsam keerulisi asju mõtestada ning kuivõrd levis ütlus kaubandusest: klient on kuningas, olid pikaks ajaks paika pandud rollid ka haridussüsteemis. Tollase käsitluse mürgiseid vilju nopime veel täna ja ilmselt mõnda aega ka tulevikus.

Aga loogika, mis õpetajast klienditeenindaja tegi, oli iseenesest lihtne oma pealiskaudsuses: kui õpetaja töö on olla klassi ees ja anda tunde, siis järelikult on tema kliendid lapsed.

Ja omamoodi on see õige ka tänases kontekstis, sest on mitmeid ühiseid momente näiteks suure toidukaupluse klienditeenindajate igapäevatööga. Nii õpetaja kui kassapidaja tegelevad päevast päeva selle materjaliga, mis neile mingil hetkel uksest sisse astub ja olgu tuju temal või kliendil milline tahes, see suhe peab laabuma nii, et klient kindlasti rahul oleks.

Siinkohal ma siiski lõpetan klienditeenindaja töö üksikasjade üle arutlemise, sest ma lihtsalt ei tea sellest piisavalt. Minu üldistustasandiks jääks see, et määratleda klient ja tema huvid.

Jah, lapsed on need, kelle kaudu õpetaja oma rolli ühiskonnas kõige otsesemalt täidab, aga selle töö on tellinud siiski mitte lapsed, isegi mitte lapsevanemad, vaid veelgi laiemalt – õpetaja kui institutsioon on ühiskonna, kogukonna, terve kultuuri „tellimus“.

Tellimuse sisuks on väga üldiselt olla paari sammu võrra ees ühiskonnas toimuvatest protsessidest, et oma professionaalsete oskuste ja võrratute isikuomaduste abil valmistada meie lapsed parimaks võimetekohaseks toimetulekuks ühiskonnas individuaalselt, aga ka olles need, kes meie ühiskonda edasi viivad kõigis eluvaldkondades. Ja üldiselt võiks järeltulevad põlved olla paremad kui nende vanemad, et säiliks ja muutuks elujõulisemaks see konkreetne rahvas, konkreetne kultuur.

Seega on õpetajad tõesti teenindamas seda tellimust, mille kogukond on konkreetse kooli puhul ja ühiskond haridussüsteemi kaudu üldisemalt esitanud. Kliendiks ongi ühiskond, kliendiks on kultuur. Samamoodi on ühiskonnal klienditeenindussuhe veel näiteks arstidega, kes meid tervetena hoiavad ja kokku lapivad; kaitseväega, kes kaitseb vaenlaste eest; politseinikega, kes kurjust meie hulgas ohjeldama peaksid ja mitme teise elukutse-ametitega.

Nüüd jõuaksin tagasi artikli alguse juurde ja vastaksin samale küsimusele veelkord. Nüüd ütlen: "Ei, õpetaja ei ole klienditeenindaja".

Nimelt on vigane sellise käsitluse tekitanud lause: õpetaja töö on anda klassi ees tunde... jätkama ei pea - õpetaja töö EI ole anda klassi ees tunde. 

See on samamoodi üks osa õpetaja tööst, nagu on õpetajad kohati ka psühholoogid, treenerid, sõbrad, finants-, suhte-, pere-, IT- ja moenõustajad. Kõigis neis ja paljudes teistes rollides võib õpetajat järjest rohkem kohata, sest 21. sajand on õpetaja-institutsioonile esitatud „tellimust“ oluliselt muutnud ja täiendanud. Ja järjest rohkem lükatakse ka kodudest üldist vastutusrikast kasvatustegevust õpetajate õlgadele. Nagu öeldud – ma ei ole kõige paremini kursis klienditeeninduse avara temaatikaga, aga arvan, et vähemalt kasvatustegevust sellises mahus kui õpetajatelt, neilt ei oodata.

Kokkuvõtteks – eelmisel sajandil levima hakanud arutluskäik, mis õpetaja klienditeenindajana määratles, on vigane. „Klient“ ei tule mitte ametialasest käsitlusest, ehk teenindav moment ei seisne nendes tööülesannetes, mida õpetaja koolis töötades igapäevaselt teeb. Küll aga võib õpetaja kliendina käsitleda ühiskonda ning siin peaks õpetaja oma kliendist veel sammu võrra eespool käima.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta