Olen olnud loomakaitse valdkonnas kauem kui kümme aastat. Kummalisel kombel tundub, et kajastamist vajavate teemade ring aina kasvab. Minu jaoks täiesti loogilised arusaamad ja teadmised võivad viia tuliste vaidlusteni. Mõistan, et kõik ei saa ja ei peagi minu moodi mõtlema, küll aga võiks iga loomaomanik tahta oma loomale parimat.

Sellel teemal motiveeris mind kirjutama minu töö ja selle raames pidevalt kogutavad andmed hulkuvatest ja surnud loomadest Tallinna linnas. Lisaks pakun hoiukodu ja tegelen seeläbi pidevalt parimate kodude leidmisega oma hoolealustele. Minu suurim soov on, et minu juurest uude kodusse läinud loomad saaksid elada õnneliku ja pika elu perekonnaliikmena.

Ma ei arva, et igas kodus peab olema loom, kuid igal loomal peab olema HEA kodu. Ja kuna näen, et on väga palju muidu toredaid inimesi, kes endiselt on veendumusel, et lemmikloomal on linnas turvaline omapäi, pean seisma nõrgemate eest ja paluma hoolikalt kaaluda, kas meie mugavus on tõesti rohkem väärt kui looma elu. Minu jaoks ei ole.

Tallinnas koristab tänavatelt loomakorjuseid Tallinna loomade varjupaika haldav Varjupaikade MTÜ. 2020. aasta esimese kaheksa kuuga on pealinna tänavatelt varjupaika jõudnud 302 looma ja linnu elutud kehad. Enamik lemmikuid on saanud autolt löögi, osa on kukkunud nt aknast alla või sattunud jõhkardi kätte.

Vahel saab looma maised jäänused tõsta autosse, vahel on vajalik ta labidaga tee küljest lahti kraapida. Need on ainult loomad, kes jõuavad varjupaika, palju on ka neid, kellest ei teavitata ja kes visatakse inimeste endi poolt prügikasti või ilmub lemmiklooma puhul välja omanik.

80 juhul on varjupaika toodud elutu kassi keha, ehk siis keskmiselt 10 kassi kuus jõuab varjupaiga külmkambrisse. Kui aruannet vaatan, siis noorim on olnud sel aastal 4 kuud vana kassilaps. Ilusti rihm kaelas, kiip olemas, registreeritud samuti. 4-kuune väike beebi, kes ei saa veel maailma asjadest mitte midagi aru. Kes ei oska karta näiteks kulle, kes meil linnas tiirutavad; koeri ja kurje inimesi, rääkimata autodest. Kuidas siis võib keegi arvata, et selline väike põngerjas saab üksi kõigi nende hirmsate situatsioonidega hakkama?

Öeldakse, et täiskasvanud koeral on kaheaastase inimlapse mõistus, kaheaastaseid lapsi hoolivad vanemad üksi õue ei luba. Kuid endid hoolivaks loomaomanikuks pidavad isikud lasevad kõhklemata oma karvased perekonnaliikmed üksi välja, mängides nende eludega vene ruletti. 

Olen korduvalt pidanud vaatama inimeste nutust punastesse silmadesse, kes kordavad: „Aga ta ju on iga päev väljas käinud ja midagi ei ole juhtunud?!“ Kuid kahjuks ei olegi vaja rohkemat kui üht korda. Saan sellest valust aru, ma tean, kui raske on kaotada perekonnaliiget. Ma palun siiralt iga loomaomanikku: mõtleme enne, kaalume oma otsused põhjalikult läbi ja otsustame meile olemasoleva info põhjal, milline on parim otsus. Minu jaoks on looma linnas või suure tee ääres üksi õue laskmine risk, mida ma ei ole nõus võtma.

Kass on kiskja, kass on vaba hing

 

Kodukass kuulub kaslaste sugukonda ja kassi perekonda ning tegu on väikese kiskjaga. Teadlased vaidlevad, mil täpselt kass kodustati, kuid arvatavasti jääb see ajajärku 9000–7500 eKr. Toona oli kass põllumeestele abimeheks, et saaki hävitavaid hiiri-rotte kontrolli all hoida. Ka täna on talusid, kus kassi ei peeta mitte lemmikloomana, vaid täis kõhu eest peab loom ka n-ö tööd tegema ja olema kütiks ning abimeheks näriliste eemale hoidmiseks.

Linnas selliseid kassiteenuseid vaja ei lähe. Siinsed kassid on lemmikloomad, kes on võetud inimese kaaslaseks ja perekonnaliikmeks. See ei ole saladus, et suur osa Eesti elanikkonnast on kolinud elama linna (Statistikaameti andmete põhjal u 2/3), ainuüksi Tallinnas elab üle 400 000 elaniku.

Linnas elamine on mugavam, töökohti on rohkem, poed on lähemal ja palgad kõrgemad. Samas lemmikloomade osas tundub mulle, et on inimesi, kes arvavad meid endiselt elavat ajal, mil teedel sõitsid hobused, kes oma kartliku meelega püüdsid pigem vältida kellelegi otsa jooksmist, mistõttu ka teel jooksev kass ei olnud eriliselt ohus. Kui me oleme võtnud vastu otsuse kolida linna, suure maantee äärde, suuremasse külasse…

Ühesõnaga asukohta, kus meie väiksematel perekonnaliikmetel on ohtlik üksi liikuda, siis palun võtame endale ka vastutuse ja hoolitseme, et nendega midagi juhtuda ei saaks.

Arusaadavalt on loom nagu inimenegi uudishimulik ja soovib näha, mis teispool ust toimub. Lisaks silmadele on kassil vaatamiseks ja ümbrusega tutvumiseks äärmiselt tundlik nina. Kui silmapiiril on veel kindel siht, saakloom või tuleb hoopis  teise looma või inimese eest ära joosta, ei ole mahti vaadata sõitvaid autosid või kolmandaid ohte. Me ju ei saa ka eeldada, et loomad tunneksid liikluseeskirju ja ainult rohelise tulega ülekäigurada kasutaksid.

Inimesed ise ei ole väga osavad mitme asjaga korraga tegelemises, kuid oma loomadelt soovime seda eeldada. Inimesel pole looduslikke vaenlasi ja ehk seetõttu me ei mõista ka, mis tähendab tunda end saakloomana. Otseloomulikult – me võime saada vigastusi, kuid meil on oskused ja võimalused vältimaks ohtlikke situatsioone.

Selleks, et mitte saada lõvi poolt söödud, ei jaluta me nende territooriumile ega ärrita neid muul viisil. Kui me aga enda lemmiku üksi õue laseme, siis just nimelt neilt eeldame võõral territooriumil sellist kohastumist. Loomade auto alla jäämist ei saa liigitada loodusliku valiku alla, kuigi tegu on keskkonnateguriga ja teoorias jäävad tugevamad ellu. Autolt lööki saades ei ole loomal aga erilist võimalustki. Ei peagi olema füüsik, et mõista: auto ja looma massid on erinevad, kiirused on erinevad ja kokkupõrkel saab kannatada väiksem pool.

Lisaks lemmikuid valitsevale ohule on nad ka ise ohuks teistele. Nagu mainitud, on kass kiskja, kuid siiski lemmikloom. Inimese kaaslastena hoolitseme meie nende kõhutäite eest, pakkudes neile organismi jaoks täisväärtuslikku toitu. Kuid see ei takista neil murdmast pisinärilisi või linde, kes on meie elukeskkonna loomulik osa.

Osa Tallinna piirkondi on lemmikelupaikadeks näiteks oravatele, keda õues käivad kassid meeleldi jahivad. Erinevad metsloomi abistavad organisatsioonid on pidevalt tohterdamas kas viga saanud, aga napilt pääsenud täiskasvanud loomi või oravapoegi, kelle vanemad on kasside tõttu hukkunud. Ka see ei ole looduslik valik, lemmikloom ei jahi toidu või territooriumi kaitseks, ta teeb seda instinkti ajel. Lemmikutele on loodud tuhandeid erinevaid mänguasju, et treenida nende vaimu ja füüsist. Et hoida looma keha heas vormis ja käpad vilkad, mängime oma lemmikutega, koosveedetud aeg on hea nii loomale kui inimesele ja me ei pane seeläbi ohtu kedagi teist.

Foto: Erakogu
Foto: Erakogu

Arvestame ümbritseva keskkonna ja teiste inimestega

 

Üsna tihti jõuavad varjupaika väga vihased loomaomanikud, kes soovivad kohe teada saada, kes nende looma kohta teate esitas ja kelle pärast on loom varjupaigas. Ainus, keda süüdistada saab, on seesama inimene, kes süüdlast otsib. Mõelge nüüd korra selle inimese peale, kellel on endal näiteks tubane kass, ilus aed, korralik terrass ja väike maitsetaimede peenar, mida rohitakse hoolega ja oodatakse oma aiasaaduste korjamist. Aga siis avastatakse, et ümbruskonna kassid käivad aias märgistamas ja meeli rahustav rohimine asendub ekskrementide korjamise ja uriinist räsitud lillesibulate ja taimede välja korjamisega.

Aias tuuseldavad kassid ei ole tänaval elavad loomad, vaid enamasti kellegi lemmikud. Arusaadavalt tekitab selline situatsioon meelehärmi ja on soov probleem lahendada. Kui loomaomanik ei ole teada, on alati kahtlus, et tegu võib olla kaduma läinud lemmikuga või kui omanik laseb looma õue teadlikult, paneb ehk varjupaiga kõne inimest mõtlema. Inimesed on küll isekad, meile ei meeldi arvestada teiste liikide või keskkonnaga, aga võiksime osata end korraks panna teise inimese situatsiooni, siis oleks ka konflikte vähem.

Varjupaigad ei püüa loomii lõbu pärast. Nad ei sõida mööda linna ringi ega otsi loomi, keda saaks kinni püüda. Alati eelneb väljasõidule teade hulkuvast loomast. Loomakaitseseadus sätestab, et hulkuv loom tuleb kinni püüda ja tagastada omanikule või toimetada varjupaika. Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus vastav ülesanne täita, mistõttu enamik omavalitsusi leiavadki partneri, kes teenust pakub. Selle eesmärk ei ole kedagi piinata või kellelegi ebameeldivusi tekitada, vaid aidata kaduma läinud loomad koju tagasi. Mina oleks isiklikult väga õnnelik, kui minu loom saab jooksu ning jõuab varjupaika, kust ma ta turvaliselt kätte saan.

Hulkuvad loomad on ka otsesene põhjus, miks meie loomade varjupaigad on asukaid täis. Kui meie lemmikud on steriliseerimata/kastreerimata ja saavad omavahel kokku, kas teise lemmikuga või tänavaloomaga, on suur tõenäosus uute loomalaste sünniks. Tänasel hetkel ei ole varjupaigas enam kevadist kassipojabuumi harjumuspärasel viisil, vaid talved on soojemad ja sellega seoses sünnib loomalapsi ka aastaringselt.

Kuigi kõik beebid on armsad, siis sellisest pesakonnast sünnivad lapsed, keda keegi ei taha. Kui tegu on koduse kassi pesakonnaga, kelle perekond püüab vähemalt tagantjärele olla vastutustundlik, siis püütakse leida kassipoegadele uued kodud. Enamasti leitaksegi. Kuid iga selline pesakond vähendab varjupaigas elavate loomade koju jõudmise tõenäosust. Kui neid „ups“ pesakondi poleks, siis ehk oleksid kõik varjupaigad ükskord tühjad, sest kõigil loomadel oleks oma kodud ja pered.

Ja siinkohal jätan kehva sõnaga mainimata kõik need geniaalsed loomaomanikud, kelle järelt korjab varjupaik loomalapsi prügikastidest, pappkastidest või keda ei ole enam võimalik päästa. Sellistel inimestel ei tohiks olla loomi. Seega – kallis lugeja, kas sina oled teinud kõik, et sinu loom saaks elada turvaliselt elupäevade lõpuni ja et samas oleks võimalus ka varjupaigas elavatel loomadel?

Ole hea ja steriliseeri enda lemmik, see ei tee teda kuidagi kehvemaks, kuid parandab tema enda elukvaliteeti ja annab võimaluse neile, kes on selle igati ära teeninud. Igaks juhuks ütlen kiirelt, et kassid ei saa otsa, kui omanik looma steriliseerib/kastreerib. Maailmas on kordades rohkem abivajavaid loomi kui häid kodusid, kuhu neid paigutada. Seega, ära otsi ettekäändeid, vaid pane oma loomale protseduuriaeg loomakliinikus kinni.

Kui kass tahab jalutama

 

Mõistan täielikult, et on olemas loomi, kellele meeldib õues käia. Kuid selleks leidub tänapäeval turvalisi variante.

Isegi kui loomal on olemas oma aed, ära jäta teda sinna üksi luusima. Jälgi, mida ta teeb, veetke koos aega. Õpeta loomale, millisel alal ta võib olla ja kust edasi minemine on keelatud. Näiteks minu ämma kass võib jalutada terrassi peal, maha ta sealt minna ei tohi. Muidugi ta katsetab vahepeal piire, kuid lihtne „ei“ mõjub. Nii nagu koeradki, õpib kass kõige paremini positiivse treeninguga. Aita tal maiusega mõista, mida teha tohib. Seeläbi suureneb ka teievaheline side ja usaldus. Kass on vägagi õppimisvõimeline ja tark loom, kuid selleks peab ka teine pool tahtma vaeva näha.

On olemas erinevaid variante, kuidas tagada, et loom väljapoole aeda hulkuma ei läheks, ühe variandina kogub praegu hoogu puidust rullikute paigaldamine aia kohale. Kass ei saa niiviisi end aia peale toetada ja sellest üle minna. See ei ole loomale valus ega ohtlik, kui rullid on korralikult paigaldatud, kuid aitab ära hoida looma jalutama mineku. Lisaks on internetis palju erinevaid kassiaedikute näidiseid ja ehitamisõpetusi, et ta saaks turvaliselt värsket õhku hingata. Ka Tallinna loomade varjupaigas Paljassaare teel saavad kassid käia õues päikest võtmas. On neid, kes seda võimalust heal meelel kasutavad ja neid, kes eelistavad tubast elu. Kui aga endal ideid aediku ehitamiseks napib, siis mine ja vaata üle.

Väga palju on Tallinnas näha ka kassiomanikke, kes oma looma rihma otsas jalutavad. Kuigi see variant on veel paljude inimeste jaoks kummaline, kuna paljud kassid suhtuvad traksidesse pigem negatiivselt, on kassi järjepidev õpetamine seda väärt ja koos saab ette võtta toredaid retki. Näiteks pildil olevad Zila ja Nila ootavad igal õhtul omanike koju tulles uksel, et siis koos jalutama minna. On õues vihm või päike, jalutuskäigust kahejalgsed sõbrad ei pääse.

Lõpetuseks tahan öelda, et kui me nüüd eeldame, et loom oskab ratsionaalseid otsuseid vastu võtta, siis minu hinnangul eelistaks kass pigem olla elus ja terve, mitte lõpetada oma elupäevad auto rataste all või kellegi kurja käe läbi. Loomadel on elutahe ja kuna nende aju ei ole nii välja arenenud kui inimesel, peamegi vastutama ja tagama, et meie otsused oleks loomale parimad ja et nad ei lõpetaks asfaldikattena kurvas statistikas.


Lugu on ilmunud Varjupaikade MTÜ lehes "Käpa all."