Maailm on täis kiirustavaid ja sagivaid inimesi. Tänapäevane ühiskond toetab nn sipelgapesa mudelit. Igal inimesel on kindlad ülesanded ja nende täitmist oodatakse kiiremas korras. Kiiremini ja tõhusamalt – need on märksõnad, mille poole püüeldakse vahendeid valimata. Bioneeri toimetaja Katrin Jõgisaar jagab lugejatega omi mõtteid järjest kasvavast elutempost.

Ei ole raske leida inimest, kes ütleks, et 24-st tunnist ööpäevas jääb talle väheks. Elupõletamine järjest suurema leegiga on jõudnud igale poole. See ei ole ainult karjeristide hobi. Peolokaalid ootavad külastajaid ka töönädala õhtutel. Järjest enam lähevad moodi ekstreemset pingutust või ohtu sisaldavad spordialad. Mõnuainete tarvitamine kogub tuure. HIV ja AIDS levivad teavitustööst hoolimata. Uued moevoolud tulevad järjest kiiremini peale. Oleme jõudnud kiirustamisega nii kaugele, et lapseootel naiste seas on populaarne veel sündimata last BabyPlusi laadsete masinatega treenida. Kus on kiirustamise piir?

Normiks on saanud sündmuste ja olukordade ohjeldamatu virr-varr. Tänapäevane kiirkäigul elamine tähendab tegelikult pidevat muret staatuse, raha, väärikama elukoha, moekamate hilpude, töökohustuste õigeaegse täitmise, väsimuse, tervisehäirete ja üldise tuleviku pärast. Järjest vähem jääb inimestel aega endalt küsida, mis on nende isiklikud elamise eesmärgid. Aega ei jää ka tegutsemise sügavamate tagajärgede üle juurdlemiseks. Pole ime, et oleme oma koduplaneedi kiirustades tehtud otsustega kriisi viinud.

Õnneks ei puudu maailmast inimesed, kes saavad aru rahulikuma elu eelistest. Näiteks aastal 1999 loodi Itaalias Cittàslow (aeglane linn) liikumine, mille eesmärgiks on elukvaliteedi parandamist linnades vastustades kiiret elutempot, amerikaniseerumist ja homogeenset maailma. Liikumine on laienenud Saksamaale, Norrasse, Suurbritanniasse, Poolasse ja mujale. Cittàslow liikmeks võivad saada linnad, mille elanike arv ei ületa 50 000.

1990. aastal loodi Austrias Klagenfurtis elutempo aeglustamist soosiv ühendus Society for the Deceleration of Time.  Loodud organisatsioon korraldab igal aastal töötubasid, vestlustringe ja sümpoosioni. Tehakse ka vahvaid vigureid, et tõmmata tähelepanu hoo mahavõtmise mõttele. Näiteks esitati Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele ettepanek jagada kuldmedaleid ka kõige aeglasematele sportlastele. Samuti on ühendus teinud jalakäijate kiiruse mõõtmise aktsioone. Kui 50-meetrine teelõik läbitakse kiiremini kui 37 sekundit, siis päritakse kiirustajalt aru. „Karistuseks“ pannakse ta mängukilpkonna jalutama.

Rahulikuma ja aeglasema elutempo eest võitleb ka maailmakuulus raadioesineja ja ajakirjanik Tracey Smith. Tema korraldab igal aastal aprilli viimasel nädalal elu lihtsustamist propageerivaid üritusi. International Downshifting Week ehk lihtsama elu nädal on ettevõtmine tõmbamaks tähelepanu kergemale ja õnnelikumalt elamisele. Seejuures meenutakse ka keskkonnale leebema äraolemise vajalikkust.

Mõned põhilised nipid, mida tuntud ajakirjanik elutempo aeglustamiseks jagab, sobivad aastaringselt:

  • võta pool päeva vabaks ja veeda see koos lähedastega,

  • jäta iga nädal tegemata kolm mittevajalikku ostu,

  • lülita telekas ja raadio välja ning suhtle inimestega,

  • valmista ise sünnipäevakaarte,

  • analüüsi oma ajakasutust,

  • lõigu katki oma krediitkaart.

Bioneer küsib, miks mitte alustada juba täna sammukese võrra aeglasemat elu.