Omapärane sügis jättis mind üksinda. Ei sadanud omapärast lund ega midagi. Vaid majakatus tuli ära vahetada, sest nii sai otsustatud ja nii sai ka tehtud. Tõrvapapi all olid sindlid, aastaid, inimesi ja aegu näinud. 

Neid ma enam katusel näha ei soovinud, sest sindlid ei pidanud enam vihmavett. Majas tilkus ja sugugi mitte märtsikuiselt.

Kusagil seal, kus algas elu omapäraseim pingutus oli mind ennast peidus. Seda, kes kõik eesmärgid saavutab ja majakatust polnud ma varem ju löönud.

Nii arutlesin kahte redelit kokku naelutades või kahanevat naelahunnikut vaadates. Mees, kes pilpaid kisub ja tõrvapappi katuselt alla loobib, oli mulle endalegi üllatuseks. Ometi ma olin seda kümme päeva ja kümne päevaga ei ole keegi veel üksinda uue majakatusega maha saanud.

Palgihunnikust said tugipuud alla tehtud ja jälle kõik ikka üksinda. Järgmise päeva lumi katusel oli suur üllatus. Õigel ajal lõpetatud majakatus oli valge ja nagises ka pisut justkui ärkaks temagi.

Majakatuse vahetamise maailmarekordi ma võtsingi sealt kaugelt kaasa. Ehk oli see peale tilkuva katuse see, mis mind üles ronima pani ja ülevalt paistabki alati kogu maailm alati väiksem ja sina selle võrra suurem.

Nii saigi see lugu vastuseks sellele, et miks maja juurde käima hakati ja miks uus majakatus sündis. Ju siis oli vaja midagi suurt, mis suurem kui mina ise. Katuserekord tegigi mind majast ja külast suuremaks ja ülevalt tunduski kõik suurem olevat kui maa pealt. Nii arutlesin üksinda ühes sügises ja suur on ka seal ja niimoodi hea olla. 

Kauksi, 1996.

 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta