Karlova päevade laadal 21. mail Tartus, füüsikahoone kõrval on kõigil huvilistel võimalik osa saada keeduvärvi keetmisest. Keetmist juhendab traditsioonilisi ehitusmaterjale ja oskusteavet pakkuv ettevõtmine Hea Maja Pood Tartust.

Keeduvärv on tuntud ka rootsi värvi nime all - unustatud vana traditsioon, mida Eestis kasutati laialdaselt enne II maailmasõda. Peale sõda tulid tööstuslikud värvid ja tõrjusid traditsioonilise keeduvärvi ja teised ajaloolised värvid tahaplaanile.

Keeduvärv ise pärineb Rootsist, kus seda hakati kasutama juba keskajal, seoses rauatööstuse arenguga, kuna tooniandev pigment on rauasulatuse kõrvalsaadus.

Esimese Eesti Vabariigi aegse kodukaunistamise kampaania ajal jagati inimestele komponente tasuta ja propageeriti üleriigiliselt värvi keetmist. Värvitoonidest on enamlevinud punane rannikualadel ja saartel ning kollane sisemaal.

Pigmendid tulid eelmisel sajandil peamiselt Rootsist ja Soomest, mingil määral kasutati ka Eestis soomaagist saadavat pigmenti. Keeduvärvi all mõeldakse enamasti punast värvi, kuid seda võib valmistada ka pruunika (erinevad punased ja pruunid – raudoksiidpunane ja -pruun, ooker, umbrad), roheka- (kroomroheline, umbra), kollaka- (raudoksiidkollane, kollane ooker) või valkjatoonilisena (titaandioksiid, tsinkvalge) või mustana.

Täheldatud on, et tumedamad toonid on tunduvalt vastupidavamad. Värvi kasutatakse puidu värvimiseks seintel, katustel ja aedadel.

Oluline on silmas pidada, et tegu oleks hööveldamata või vana lauaga, värv sobib ka eelnevalt keeduvärviga kaetud pindade katmiseks. Uue hööveldatud laua peale värv hästi ei nakku, kui tingimata on soov keeduvärviga uut siledat lauda katta, tuleks seda teha kahes kihis või siis lasta uuel puitpinnal 2-3 aastat ilmastiku käes vananeda.

Üldiselt aga kaetakse keeduvärviga ühes kihis. Värv on väga heade omadustega ja võrreldes teiste värvitüüpidega odav. Kaitseb puitu hallituse ja mädaniku eest, pika elueaga 10-15 aastat (katustel umbes 8 aastat), samas võib korduvvärvimist viia läbi ka alles 40 aasta pärast (päikesepoolsed küljed vajavad tihedamat hooldust).

Värv vananeb kaunilt ja aeglaselt pinnalt maha kuludes. Eeliseks on ka see, et kihti on lihtne uuendada, vana eelnevalt keeduvärviga pind tuleb harjaga puhtaks hõõruda (kasutada pehmet messingharja) ja üle värvida. Värv ei eelda kruntimist ja üldjuhul ka mitmekordset katmist, seega lihtsalt teostatav.

Värvitoon on lähtuv pigmenditoonist, matt, püsiv (UV kiirgus ei pleegita). Värv on keskkonna – ja inimsõbralik, sobib ka lastele värvimiseks.

KEEDUVÄRVI VALMISTAMINE

Keeduvärvi põhikomponendid on olnud läbi aegade vesi (lahusti), raudvitriol (värvi kinniti, mis ühtlasi tõrjub hallitust ja mädanikku), juhul kui soovitakse heledatoonilist keeduvärvi, asendab seda tsinkvitriol või maarjajää, jahu (sideaine) ja värvimuld (punase värvi valmistamisel kasutatakse pigmendina kas Faluni punast või rauamennikut).

Sageli on siduvuse parandamiseks ja suurema ilmastikukindluse saavutamiseks lisatud värvile linaõlivärnitsat (selle osakaal ei tohi siiski ületada 8 mahuprotsenti — liialt palju linaõli põhjustab värvi koorumist).

Teiseks levinud lisandiks on olnud sool (konservant). Vanasti kasutati soola asemel vahel ka virtsa-, mere- või heeringasoolvett. Värvi omaduste parandamiseks on sellele ajalooliselt lisatud ka loomaverd, uriini, tõrva, saartel hülgerasva jms. 

Alljärgnev retsept on ca170 liitri värvi valmistamiseks. Väiksema vajamineva koguse saab siit igaüks ise välja arvutada. 

Keeduvärvi retsept:

• 150 liitrit vett
• 6kg raudvitrioli (raudsulfaati), heledatoonilise (kollase, valge) värvi saamiseks lisada tsinkvitrioli
• 12kg peenikest rukki- või nisujahu
• 25kg värvimulda
• 5 liitrit linaõlivärnitsat
• 200g soola

Tööetapid:

Lao tellistest ca 20cm kõrgune tulease ja tõsta sellele 200-liitrine plekktünn. Tuulise ilmaga kaeva tuleasemele süvend. Mähi tünni ümber soojaisolatsiooniks kivi- või klaasvilla.

Vala tünni 100 liitrit vett ja tee tuli alla. Sellises avatud koldes on võimalik hõlpsasti tule intensiivsust soovitud tasemel hoida (keeta võib ka gaasileegil, mida on veelgi hõlpsam reguleerida). Lisa kuuma vette raudvitriol ja sega tünni põhjani ulatuva mõlaga, kuni see lahustub.

Sega teises nõus 50 liitrit külma vett jahuga trelli otsa kinnitatud vispliga ühtlaseks kördiks. Lisa see pidevalt segades kuumale (mitte keevale!) raudvitriolilahusele. Kuumuta segu pidevalt segades 2-3 tundi, vältides selle keema tõusmist ja põhja kõrbemist. Kliister on valmis, kui mõlaga segades tundub tünni põhi libe. Keetmise lõppfaasis lisa vajadusel 5 liitrit linaõlivärnitsat.

Kui tuli on peaaegu kustunud, eemalda isolatsioonivill. Lisa väikeste koguste haaval pidevalt segades värvimuld. Keedus kipub selles staadiumis kergesti üle ääre kerkima ning kui usin segamine siinjuures ei aita, tõsta nt. paar ämbritäit värvi tünnist mõneks ajaks välja. Hauta veel veidi.

Kui värvi on soov säilitada rohkem kui paar päeva, lisa sellele 200g soola (aitab säilida kuni 2 nädalat).

Kuidas saada teada, et värv on valmis?

Võta saetud lauajupp, kanna sellele õhuke kiht värvi ja kuivata see kiiresti. Kui värv pühkides kätt ei määri, võib selle valminuks lugeda.

VÄRVIMISTINGIMUSED

Suhteline õhuniiskus peaks olema alla 95%, temperatuur vähemalt +5°C. Nii nagu kõigi teistegi värvitüüpide puhul, on siingi värvimiseks kõige sobilikum kuiv, pilvine ilm.

Värvida võib ka päikeselise ilmaga, kuid sellisel juhul tuleb töid teostada hoone varjuküljel või siis õhtul. Mida aeglasemalt värv kuivab, seda vastupidavam ta saab.

Värv on puutekuiv 1-2 tunniga, kui temperatuur on +20°C ja suhteline õhuniiskus 50%.

Värvikihi lõplikuks kuivamiseks kulub aga rohkem aega, kuna aset leiavad mitmed keemilised protsessid — nt. raudvitrioli ja linaõlivärnitsa oksüdeerumine.

KEEDUVÄRVIGA VÄRVIMISE PÕHIREEGLID

Piisab ühest värvimise korrast.

Värvi võib kanda pinnale nii soojalt kui külmalt. Sega jahtunud värv enne kasutamist korralikult läbi. Kui see on muutunud liiga paksuks, soojenda värv uuesti üles.

Kasuta pintslit, millega saab korraga võtta võimalikult palju värvi, vältides samas värvi voolamist.

Värvi ühtlase kihina värvi tugevalt puidu pinda hõõrudes.

Tööta pintsliga pikki puidu kiudu. Palkseina ja rõhtlaudist värvi korraga paari palgi/laua laiuselt nurgast nurka liikudes, püstlaudist värvi korraga paari laua laiuselt ülalt alla liikudes.

Värvi hoolikalt — kui värv on kuivanud, jäävad paranduskohad nähtavad (laigulised).

Sega värvi aeg-ajalt!

Tänapäeval on värvi võimalik osta nii poest kui ka ise teha. Tööstuslikult toodetud värv sisaldab tundmatuid lisaaineid, kuna tagatud peab olema värvi pikk säilivusaeg.

Keskkonnasõbralikum on värvi ise keeta, kes seda tegu ise ette võtta ei taha, neile pakub Hea Maja Pood ettetellimisel valmiskeedetud värvi, samuti leiab poest värvikeetmiseks vajalikud komponendid.

• www.heamajapood.ee

• www.muinas.ee

• A. Krik „Maalri käsiraamat II“, Tallinn 1946

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta