Uuskasutuskeskuse koolituse vabatahtlik Kersti Matiisen räägib, miks ta vabatahtlik on. Kersti ja paljude teiste suure südamega vabatahtlike abil loodab Uuskasutuskeskus juba 2011. aasta jaanuaris taaskäivitada kooliõpilastele mõeldud klassiekskursioonid ja keskkonnateemalised koolitused.

Kes on Kersti Matiisen?

Ennekõike pean ma iseennast tarmukaks tädiks, nii mitmegi inimese sõbraks, ühe toreda poisi abikaasaks ja tulevaseks mammiks. Püüan suhtuda kõigesse positiivselt, kuigi vahel lööb elu ka lahtise käega vastu nägu ja siis on see natuke raskem, aga ikkagi. Eriala poolest olen paadunud andragoog, nii et targutamast ja õpetamast pole ma veel väsinud. Kuna ma olen tegelikult üdini laisk, võtan alati hästi palju ette, et see mingil juhul välja ei paistaks.

Kuidas Sa jõudsid Uuskasutuskeskusesse ja millega Sa täpsemalt seal tegeled?

Trammiga jõudsin. Suuremas plaanis jõudsin sinna loomulikku radapidi. Tahtsin teha midagi vabatahtlikkuse korras ning tööd otsides märkasin kuulutust, mis hakkas kohe silma, sest seal oli kirjas kolm asja: koolitus, keskkond, vabatahtlikkus. Ja nii ma kandideerisingi. Tundub, et ma vist sain selle koha. Täpsemalt tegelen UK-s keskkonnatemaatiliste koolituste kokkupanemise ja läbiviimisega ja loodan, et lähitulevikus saan ka natuke rohkem teha.

Miks Sa teed vabatahtlikku tööd? Mis see Sulle annab?

Kuna minult on nii palju seda küsitud ja ma olen alati natuke erinevat juttu rääkinud, siis ühel õhtul Uuskasutuskeskusest tulles tabasin ära, miks ma seda teen – see teeb mind õnnelikuks ja ma usun, et kui kõik inimesed selle asemel, et viriseda ja piriseda, võtaksid kätte ja panustaksid vabatahtlikult sellesse kasvõi tund nädalas, oleks maailm palju parem koht. Ja siis neil oleks tund aega vähem viriseda!

Oled Sa olnud vabatahtlik ka mõnes muus organisatsioonis või löönud vabatahtlikuna kaasa mõnes ettevõtmises väljaspool Uuskasutuskeskust?

Kui nüüd aus olla, olen ühendust võtnud nii mõnegi asutusega, kes kodulehe andmetel võtavad endale vabatahtlikke ning minu andmetel oleks neil nõu ja abi ka hädasti vaja, ent nad ei ole minuga kas kontakti astunud või erilist initsiatiivi üles näidanud. Aga veerandsaarlasena ei jäta ma jonni. Teeme Ära koristuskampaaniad jmt on minu jaoks iseenesestmõistetavad.

Räägi veidi lähemalt oma vabatahtliku töö kogemusest Uus-Meremaal.

Ühel õhtul me abikaasaga lihtsalt otsustasime, et me läheme kuhugi. Ja et see koht on Uus-Meremaa. Ja siis hakkasime otsima põhjuseid, miks just sinna. Leidsime neid palju: seal on VÄGA mitmekesine loodus (seal on MEELETULT mägesid ja eestlasena lagedal kasvanuna oli tõmme mägedesse suur); seal on võrreldes Eestiga soojem; see on põhimõtteliselt kaugeim keskmisest enam tsiviliseeritud paik; riik on inglisekeelne; riik on turvaline (kui maavärinad ning vulkaanid ning tsunaamid välja arvata); seal ei ole ühtki mürgist madu, vaid üks mürgine ämblik, keda keegi pole sada aastat näinud; seal on suhteliselt vähe eestlasi (me kohtusime vaid ühega).

Olime seal kokku aasta aega - 2009. sügisest kuni 2010. aasta sügiseni. Sinna minnes oli meil kohe plaan, et me ei kavatse töötada, vaid tegutseda vabatahtlikena, kuna olime leidnud sellise organisatsiooni nagu WWOOF (www.wwoof.ee; www.wwoof.co.nz).

Aasta jooksul olime kokku kümnes erinevas kohas (sh Cooki saartel väikesel laguunisaarel Aitutakil – samuti vabatahtlikena toimetasime mahetoidukohvikus ning -istanduses).  Lühidalt – töötasime restoranis, hotell/pubis (mis sisuliselt oli tolle väikese koha keskuseks), mustikaistanduses, ühe kunstniku koduaias ja farmis, ühe daami koduaias, ühes kauripuust tehtud villas, mille aitasime üles vuntsida Bed&Breakfast kohaks. Valvasime suht üksikul saarel suvilat ning taastasime kohalikku floorat ning hoidsime kohaliku faunat (naabri koera näol).  Peatusime ka ühes jooga, meditatsiooni jmt teemalises koolitus- ja konverentsikeskuses.

Uus-Meremaal veedetud aja jooksul sain kinnitust, et meil ei ole probleeme, vaid väljakutsed; et elus on miljon ja rohkemgi asja, mille pärast õnnelik olla; et ma saan hakkama kõigega, mida ma ette võtan; et tõenäoliselt ma ei hakka kunagi lambaid pidama; ja kuna me kohtusime nii paljude toredate, avatud, huvitavate, seiklushimuliste, mitmekülgsete, heatahtlike, omakasupüüdmatute inimestega maailma eri paigust, taastus minu usk inimestesse (skeptiline nagu ma loomu poolest olen).

Lõpetuseks sellele küsimusele, tegime läbi abielu intensiivkursuse, olles aasta jooksul üksteisest lahus järjest kõige rohkem 4 tundi ja meil ei tekkinud kordagi soovi üksteist maha lüüa – tehke järgi või makske kinni.

Kui keskkonnasõbralik Sa ise oma igapäevases elus oled?

Selline sügavam huvi tundmine (ma pole kunagi eriline reostaja olnud) keskkonna vastu saigi tegelikult alguse eelnimetatud reisist ja praeguseks mulle tundub, et tean selle teema kohta üht-teist. Püüan toimetada vastavalt sellele, kuidas emakesel Maal oleks parem, aga ma tunnistan, et see on raske, see on sageli kallim, see on tülikas, see on aeganõudev, see on läbimõtlemist ja -kaalumist nõudev, aga see on seda väärt ja ma kindlasti püüan enda igapäevarutiini muuta veel rohkem keskkonnasõbralikumaks kui see praegu on.

Kas tänapäeva noored on hukas ja puhas keskkond koos nendega?

Skeptikuna, enne UK projekti “Kasvatame rohelist põlvkonda” arvasin, et jah – hukas. Tundus, et mitte kedagi ei huvita, kõik pigistavad selle teema koha pealt silmad-kõrvad kinni, aga olles kohtunud kahe kooli õpilasesinduste inimestega ja nendega asja arutanud, on hakanud minus tekkima lootus, et ehk annab veel midagi päästa.

Kuidas on üldse võimalik noorele inimesele selgeks teha, et keskkonna eest hoolitsemine ei ole ainult üksikute fännide isiklik asi, vaid sellest sõltub meie kõigi tulevik?

Kui seda teemat rääkida noorte keeles ja piisavalt palju ja kaua, siis ehk jõuab ka kohale. Ja ma ei ole üldse seisukohal, et see maailmahuku teema on nii väga noorte süü, vaid pigem sõltub palju ka täiskasvanutest. Kui vaatan oma tutvusringkonda, siis väga haritud, targad ning juhtivatel positsioonidel inimesed ei ole mõelnud väga keskkonna hoidmise teemadest. Põhjuseks just oma karjääri ning eluga jooksmine. Seetõttu arvan ka, et noortes huvi tekitada ja teadlikkust suurendada on võimalik, kuna nad ei ole veel täielikult tarbimisühiskonna tekitatud finantsahelates.

Kui sellele küsimusele läheneda teisest aspektist, siis minu arvates on oluline noorteni jõudmiseks rõhutada mõtet, et ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju ja et inimesi ei tee asjad õnnelikuks, vaid neid ümbritsev puhas füüsiline ja vaimne keskkond.

Kui keegi kahtleb, kas olla vabatahtlik või mitte, siis mida Sa talle soovituseks ütleksid?

Väga valus küsimus. On oht, et vabatahtlikuna saad uusi kogemusi ja õpid juurde palju huvitavat, saad tuttavaks väga lahedate inimestega, kes teevad asja innuga ning jagavad sinu mõttemaailma. On oht, et tekib enesega rahulolu, sest sa oled saanud midagi olulist ära teha – lahedalt ja lahedas seltskonnas. Nii et ma väga põhjalikult mõtleksin enne kui annaksin käe sellele maailmale, sest seda kätt sealt tagasi saada ei ole enam nii lihtne.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta