„Kes on kõige rohelisem“ on võistlussari, kus erinevad poliitikud seisavad keskkonna eest.

Kes võib enda tõepoolest roheliseks tituleerida, kes aga tegeleb rohepesuga?

Ajal, mil metsade üleraie, planeeritavad haisutehased ja teised looduse ning kohalike elanike arvelt tulevad, kuid erahuve teenivad megaprojektid on inimesed tagajalgadele ajanud, on ühtlasi käima läinud võistlussari „Kes on kõige rohelisem“. Võistlustulle astuvad erinevate poliitiliste jõudude esindajad. Mõni sõidab korra rattaga tööle ja teeb sellest üleriigilise uudise, teine muudab üleöö arvamust ning väidab siis käsi südamel, et on alati tselluloositehasevastane olnud, kolmas, “vabamees” üritab ratsutada rohelisel lainel.

Loomulikult saab vaid rõõmustada, kui keegi loodussõbralikke valikuid teeb või keskkonnateemadele tähelepanu pöörab. Mõnikord on aga rõõmustamine raske. Näiteks siis, kui tundub, et ootamatult vastutustundlik käitumine üldsegi mitte siirast murest ajendatud ei ole, vaid hoopis poliitilist profiiti loodetakse saada. Või siis, kui ühe käega loodusele midagi pisut antakse, aga samal ajal teise peoga ahnelt ära krahmatakse.  

Kas Jaak Madison on roheline?  

Seekord üritab tiitlit napsata EKRE eesotsas Jaak Madisoniga, kes tuletab oma Facebooki postituses meelde, et just tema fraktsioon on erametsa raierahu eelnõu autor. Mul käsi tõusis juba tublit Jaaku kiitma, kuid viimasel hetkel hakkas Rohepesu Radar siiski piiksuma ja vilkuma. Miski on pildil justkui valesti. Lähemal uurimisel selgub, et kuigi EKRE on tõepoolest pisteliselt veidi rohelisena helkinud – kõige tähelepanuväärsem ja tänuväärsem on ehk Rail Balticu vastane võitlus – ei ole kahjuks alati tegemist puhtsüdamliku sooviga Eesti loodust kaitsta.

EKRE keskkonnakaitse on pahatihti ajendatud nende üldisest strateegiast iga hinna eest kõikidele valitsuse otsustele ja poliitikatele vastanduda. See vana hea „meie ja rahvas vs poliitikud ja eliit“ on klassikaline populism, millel on paraku vähe pistmist jätkusuutliku ja vastutustundliku maailmavaatega.

Eriti häbitu tundub Madisoni enesepositsioneerimine poliitilise spektri rohelisele osale, kui tuletame meelde, et EKRE fraktsioon hääletas nii karusloomafarmide keelustamise kui Pariisi kliimaleppe vastu. Samas hääletati poolt, kui laual oli rohkem ja nooremaid puid raiuda lubav metsaseadus. Ühtlasi on EKRE häälekandja Uued Uudised tõlkinud akadeemilisteks väljaanneteks maskeeruda püüdvate veebisaitide artikleid, mis väidavad, et kliimasoojenemist pole olemas ja jää poolustel hoopiski kasvab. Sellise jama tõlkimine ja teadusena presenteerimine on täiesti vastutustundetu ja õõvastav. Siinkohal on rahvuskonservatiivid peavooluparteides ja poliitikutes pettunute häälte püüdmisega liiga kaugele läinud.

Pika ajalooga traditsioon

Iseenesest ei ole „Kes on kõige rohelisem“ mingi uus formaat, vaid pika ajalooga, vaikselt juba traditsiooniks kujunev suurte parteide taktika. Kõige ehedamalt võib seda jälgida UK-s pärast 1989. aasta Euroopa Parlamendi valimisi, kus roheliste erakond saavutas enneolematu edu ning teenis muidu bipolaarsel parteimaastikul tervelt 15% häältest. Enne seda olid leiboristid ja toorid teadlikult keskkonnateemasid vältinud, et rohelisi kui uusi tulijaid marginaliseerida. Kuid nüüd saadi aru, et see lähenemine enam võidule ei vii. Mure keskkonna pärast oli tulnud, et jääda. Erakondade peakontorites pandi paika detailsed plaanid, kuidas end võimalikult roheliseks võõbata ja ökoparteile hääle andnud elektoraat tagasi koju meelitada.

Võistluse ühe tulemina näeme enamike erakondade valimisprogrammides alati teiste kohustuslike peatükkide kõrval ka keskkonnakaitse oma. Sedagi võib ju roheliste (poliitiliste) liikumiste üheks võiduks lugeda. Kuid rõõmustada võib vaid siis, kui sõnad ka tegudeks konverteeritakse, mitte vaid taktikaks poliitilises võitluses ei jää.

Pika jutu lühike kokkuvõte on, et „Kes on kõige rohelisem“ tiitel jääb seekord Madisonil saamata. Raierahu eelnõuga saadi punkt kirja, aga seda on liiga vähe, et kliimasoojenemise skepsisega flirtimist, Pariisi kliimaleppe ja karusloomafarmide keelustamise vastu ning metsaseaduse poolt hääletamist kompenseerida. Pole hullu, see ei olnud kindlasti viimane etapp ja näeme peagi uusi ülesastumisi!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta