Esimene punase tamme leitud tõru tõi minu ellu seitsmenda sügise. Selle, kus pidin kooli minema ja mida ma niiväga ei soovinudki.

Koolikohustus, mis nädalapäevad kõik kinni pani, tõi tõrukorjamise mõtted mulle pähe. Kuu aega peale esimese leidmist, olingi tammesalus sõprust taga otsimas.

Kui tund aega puusõprade vahel uitamist ümber sai, olin jäänud ilma ühegi tõruta ja metsseajäljed, mägrajunnid ja sügist hüüdvad pasknäärid jutustasid kõik ise, et kuhu tõrud kõik maast puude vahelt kadunud on.

Mõned väiksed tärganud puubeebid ma küll leidsin, kuid kevadise lumesula ajaks olid needki mügrid ja hiired lume all omaks võtnud ehk nahka pannud.

Puutitad ehk noored puuhakatised jäävad jäneste närida ja puulapsed metskitsede paljaks koorida. Kui mõni puu peaks jõudma noorukiikka, siis tuleb meie metsade kuningas põder ja teeb oma laastava töö.

Ja nii polegi Eesti suurima ehk Neeruti mägede kolmesajale tammele pea saja aasta jooksul järelkasvu kasvanud. Meie rahva eksootiline võõrtamm on paljude vaenlaste lemmikroog ja vaid inimene ise saab hoolitseda selle eest, et neil lemmikpuudel ka järelkasvu oleks.

Neeruti, 1979.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta