Ökofeminismi tõlgendatakse mitmeti, kuid minu jaoks on see maailmavaade, mis lisaks soolisele rõhumisele võtab arvesse liikidevahelist ahistamist (inglise keeles speciesism), kus üht liiki peetakse teisest meelevaldsete tunnuste alusel alamaks, õigustades sellega tema ekspluateerimist.
- Arvamused
- Fideelia-Signe Roots, ökofeminist
- 1. detsember 2015
Võib tekkida küsimus, miks peaks seda mõttesuunda tingimata feminismiga siduma. Tõepoolest leidub palju neid, kes end feministina määratledes tegelevad ainult inimliigisisese problemaatikaga, jättes loomad ja keskkonna välja.
Minuga läks teisiti. Viies end keskkonnaküsimustega kurssi, ei võtnud mul kaua, et mõista: loomade ja looduse rõhumine on samaväärne naiste, laste, seksuaalvähemuste, puuetega inimeste ja teiste vähemuste rõhumisega. Tegu on dualismiga: selle asemel, et olla koos, on „meie“ ja „teised“, kusjuures ennast peetakse teistest paremaks.
Ajalooliselt on valget europiidset heteroseksuaalset meest loetud ainsaks, kel on isiksus, hing, tahe, moraal, mõistus ja teised inimlikud omadused. Valge mehe kategooriasse mittekuulujad saab koondada nimetuse alla „teised“. Naised, mustanahalised, loomad ja laiemalt kogu loodus võib olla „teine“.
Inglise mõtleja F. Bacon (1561⎯1626) polnud ainus, kes võrdles loodust metsiku, taltsutamist vajava naisega. Ratsionaalne mehelik mõistus pidi looduse endale allutama. Naine oli vanasti pelgalt inimese sõber, kelle ainus funktsioon oli sünnitamine, kuna ametlikult haridust saada, erialast tööd teha, valimas käia ja isegi üksi välja minna oli talle keelatud.
Feministid on naistele inimõigusi taotledes vanglates virelenud ja mõnitamist talunud. Alguses peeti naeruväärseks ideed, et naised on meestega võrdõiguslikud. Kui briti naisõiguslane Mary Wollstonecraft (1759–1797) avaldas 1792. aastal raamatu „Naiste õiguste kaitseks“, vastas talle Briti mõtleja Thomas Taylor (1758–1835) anonüümse traktaadiga „Loomade õiguste kaitseks“, mille eesmärk oli näidata naiste õiguste absurdsust, sest loomade õigused tundusid tollal väga absurdsed.
Tänapäeva läänemaailmas on vähemalt seaduste tasemel sooline võrdõiguslikkus saavutatud. Praktikas see kaugeltki iga kord ei rakendu ja seepärast feministid veel pille kotti panna ei saa. Seaduses on ka halle alasid, mis jätavad reguleerimata näiteks teatud kehapiirkondade eksponeerimise soolisest aspektist lähtuvalt.
Lähenen keskkonnateemale loomaõiguste kaudu. Loomakaitseseaduste loomisele on eelnenud samasugune võitlus nagu soolise võrdõiguslikkuse seaduste puhul. Ka loomade eest kostjad on välja naerdud, sest mis õigused saaksid olla karvasel olevusel, kes ei oska inimkeelt ja liigub neljal jalal või on kaetud soomustega, oskab ainult ujuda, kuival maal viskleb rumalalt maigutades ja kuna ei karju, ei tunne järelikult ka valu.
Hämmastavalt kauaks jäi püsima valgustusajal tekkinud veendumus, et loomad ja linnud on vaid instinktide baasil ehitatud masinad. Kahtlus, et nad võivad tunda inimeste kombel valu, rõõmu, hirmu jms, lükati ümber kui ebateaduslik antropomorfism ehk inimlike omaduste omistamine loomadele.
Iirimaal 1822. aastal Richard Martini loodud Martini akt (ingl Martin's Act) oli esimene põhjalikum loomakaitseseadus maailmas. Selle eest muudeti R. Martin kohe avalikuks pilkeobjektiks ja hüüdnimeks sai ta Humanity Dick. Seadust saatis siiski edu ja esimene, keda selle järgi trahviti, oli eeslit peksnud juurikamüüja Bill Burns. Kuna kohtunikud ei võtnud asja tõsiselt, lasi Martin vigastatud eesli kohtusse tuua ja võitis. Kohtuistungit on maalinud P. Matthews.
Vahetu kogemus on määrava tähtsusega. Iga lapski teab, et liha saamiseks tuleb loomad tappa. Üks asi on teada, teine tajuda teise olendi kannatusi läbi kõigi meelte, pannes end tema asemele. Loomapidajad teavad, et tegelikult ei soovi enamik vaimselt terveid inimesi loomadele piinu ja valu. Seepärast ei näidata loomade julma kohtlemist ega hukkamist avalikult: tapamajad ja karusloomafarmid on viidud silma alt ära ning meid uinutatakse reklaamidega põrsastest, kes ise pannile hüppavad ning kaunites karusnahkades modellidest.
Me ei ela enam kiviajal, kus ellujäämise nimel tuli päevade kaupa mammutit taga ajada. Peame end kultuurrahvaks. Kellegi elu võtmine on meile nii loomuvastane, et suurem osa meist ei suudaks varblastki tappa. Seepärast on loomade hukkamine jäetud professionaalidele, mis on inimese seisukohast mugav, aga kuidas jääb loomadega? Loomadele on meie planeet põrgu, kust pole mitte mingit väljapääsu. Kusjuures tapmine on vaid selle ebameeldiva probleemi üks tahk, teine on loomade kannatused neile mitteomaste elutingimuste tõttu.
Nagu soolise võrdõiguslikkuse seadus, nii jäävad ka loomakaitseseadused tihti igapäevaelus realiseerumata ning kuna loomakaitsjad igale poole ei jõua, jääb palju väärkohtlemist avastamata. Pealegi on loomakaitseseadused liiga leebed, lähtudes peamiselt inimeste, mitte loomade huvidest. Kuna inimkond on paisunud liiga suureks, vajatakse rohkesti odavat toitu, nii tekkisid eelmisel sajandil suurfarmid. Odava liha ja piima eest makstakse aga loomade heaoluga.
Mind halvab mõte külmlaudas betoonpõrandal elutsevaist lehmadest, kes näevad taevast ja saavad sõra maakamarale panna vaid kord elus: tapamaja autole minnes. Üksikud suurtööstuse ohvrid on pääsenud põgenema. On juhtumeid, kus tiine lehm laseb tapamajast jalga või siga hüppab välja tapamajja sõitvast autost. Tapmisele määratud loomi on vahel viidud farmiloomade varjupaikadesse, kus nad elavad liigiomast elu.
Enamik aga lõpetab inimeste toidulaual, karusnahaoksjonil või loomsete jäätmete kogumiskohas. Pandagu tähele, et kui inimese surnukeha nimetatakse põrmuks, siis surnud loomad on pelgalt jäätmed, võrdsed suvalise kilekoti või riidenartsuga. Kui põllumajandusloomade pidamist põhjendatakse vajadusega loomse toidu järgi, siis karusnahafarmidele puudub igasugune õigustus.
On raske säilitada huumorimeelt, teotahet ja lootusrikkust, kuni meil on karusloomafarmid, kus igal aastal novembris hukatakse kõik loomad, v.a paar emast, kes sundviljastamise teel uusi hukatavaid loomi peavad sünnitama ja seda kõike ainult inimkonna edevuse nimel. Tänapäeval ei vaja me sooja saamiseks karusnahka, sest selleks on teised materjalid. Rebaste tapmisel kasutatakse elektrivoolu, kus klemmid asetatakse rebase suhu ja pärasoolde ning seejärel lastakse elektrivool rebase kehasse.
Kõige kurvem on siinkohal see, et aretustegevusega on rebaste kasukas muudetud ebaloomulikult paksuks ning pidevalt väikeses puuris olles jääb rahuldamata ta liikumisvajadus, mis viib ülekaaluni. Keharaskuse all moondunud jalad muudavad rebase liikumisvõimetuks ja mõjutavad ka psüühikat, nii et loom viibib pidevas stressis ega ole enam suuteline end kaitsma. See on alanduse viimane aste. Ohver muudetakse nii abituks, et ta loobub võitlemast. Ta on juba ette alla andnud. Feminismi seisukohast saame seda võrrelda praktikatega, kus naised muudetakse füüsiliselt abituks:
Paljud moeröögatused nagu korsett, ülikõrged kontsad jne tekitavad ohtlikke terviseprobleeme, muutes subjekti ühtlasi abituks ja (meestest) sõltuvaks.
Lihtne on sellist passiivset rebast sundviljastada ja tappa, sest ta ei hakka vastu. Miski on talle siiski veel jäänud ja see on hääl. Rebase surmakarje Ola Waageni dokumentaalist „Karusnahk“ ei kao mul iialgi kõrvust. Kui see mulle avalikus kohas meenub, panen pisarate varjamiseks ette päikeseprillid. Need tumestavad sügisõhtu viimsegi valguse. Ma ei tahagi midagi näha ja tunnen, et siin planeedil pole võimalik olla õnnelik.
Lisaks rebastele peetakse karusloomadena ka minke, kelle tapmisel kasutatakse traktori taha haagitavat haakeseadet, mis on varustatud spetsiaalse gaasikambriga. Mingid tõstetakse kambrisse, kuhu lastakse süsihappegaasi. Mingid sarnanevad välimuselt meie kodukassidega. Nad uurivad maailma oma säravate nööpsilmadega ja tahaksid palju liikuda, mida kitsas puur muidugi ei võimalda.
Kuna nende kasukas ei ole sama raskeks aretatud nagu rebastel, suudavad nad enese eest paremini seista. Kui farmer minke puuridest välja tõstab, võitlevad nad vapralt, kuid asjatult. Kui mink on juba gaasikambris, on surmaotsus tehtud. Läbi akna on näha veel elus minke oma silmakestega ringi uudistamas ja käpakestega aknaid kraapimas, kuni kambrisse lastakse gaas ja tekib paanika. Lämbumissurm on piinarikas. Alati jääb osa loomi esialgu ellu ja vaagub piineldes hinge. Millega nad küll sellise surma ära teenisid? Mainitud tapmismeetodeid on kritiseerinud mitu toiduohutusametit.
Paljud farmerid ainult irvitavad seaduste ja soovituste üle, kuna kontroll on liiga pealiskaudne. Riiklikul tasemel ei eksisteeri mingit loomade kaitseinglit, keda päriselt huvitaks loomade heaolu. Peaasi, et linnuke saaks kirja, et kontroll on tehtud. „Ma lihtsalt keeran neil kaela kahekorra!“ tutvustas üks Norra farmer oma tapmismeetodeid salaja filmitud kaadrites („Karusnahk“).
Ärge uskuge, kui öeldakse, et Hiinas on hullem, see on vaid eneseõigustus. Lääne karusnahafarmid on sageli jubedamas seisus. Varjatud kaadreid on piisavalt, et loobuda elamisest muinasjutus. Ühiskonnas on vaja tõsist diskussiooni, kas selline äri on normaalne. Mitmes EL-i riigis on karusloomafarmid juba keelustatud, kuid Eestis veel mitte. Kas end loodusrahvaks pidavad eestlased märkavad, mis toimub?
Kaastunnet, hoolivust, abivalmidust on peetud ajast aega naiste pärisosaks ning naist rohkem loodusega seotuks kui meest. Neid argumente on esile toodud ka ökofeminismi defineerides. Naissoost kütid ehk jahinaised saavad alati palju karmima kriitika osaliseks kui nende meeskolleegid. Ma ei jaota iseloomuomadusi naiselikeks ega mehelikeks. Loomal on ükskõik, kumb ta surmab. Inimkonnana vastutame kõik võrdselt planeedi ja selle eluvormide eest. Meil on relvad ja tehnika, et tappa, aga meil on ka erakordne võimalus tapmata jätta. Kasutagem seda. Ja kui on siiski vaja tappa, jätkem ohvrile vähemalt eneseväärikus.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
