Kuu aega tagasi tagasi ilmus Eesti meedias uudis õhukeste kilekottide keelustamise teemal. See oleks väike, kuid oluline samm jäätmete vähendamise suunal. Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eeki sõnul on jäätmete vähendamine ja nende vältimine protsess ning osapoolte erinevate ootuste tõttu ei saa oodata kiireid läbimurdeid.

Ka esmane tagasiside kilekottide vähendamise eelnõule oli nii positiivse, kuid ka domineerivalt negatiivse tagasisidega. On oluline märkida, et kilekottide teemal on tegemist alles Pakendiseaduse eelnõu kooskõlastusprotsessi algusega ning pole veel lõplikult selge, millised lahendused seaduseks saavad.

Keskkonnaministeeriumi jäätmete vähendamisele suunatud olulisemate tegevuste hulgas on ka toidujäätmete vähendamine. Peeter Eek täpsustab, et tekkivate toidujäätmete liikide, tekkevaldkondade, koguste jms kohta konkreetsema ülevaate saamiseks on tellitud ka uuringud. Sel aastal on SA KIK programmist toetatud Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse (SEI Tallinna) projekt, mis osapooltega enim koostööd teeb ja sh vajalikke juhendmaterjale välja töötab.

"Rahandusministeeriumil on väljatöötamisel Pakendiaktsiisiseaduse muudatused, mis seniste ideede taustal peaksid aitama tervikuna kaasa pakendijäätmete tekkekoguste tuntavale vähendamisele. SA KIK toetab EL-i vahenditest ettevõtlussektoris ressursikasutuse efektiivsusele suunatud projekte, milles teisalt on olemuslikult ka jäätmete vähendamise eesmärk. EL-i vahenditest on kavas toetada ka korduskasutusele suunatud projekte, mis samuti pikendab toodete eluiga ja seega aitab vähendada uute jäätmete teket," selgitab Eek veel üht planeeritud muudatust jäätmete vähendamise suunal.

Mis puudutab kilekottide keelustamisega sarnaseid meetmeid, siis Eeki sõnul otseselt turuletoomise keelde teatud tooterühmadele praegu arutelus ei ole. "Keelustamine on EL-i õiguse taustal alati ka küsitav, sest üldisemalt ei saa EL-i liikmesriigid keelata selliste toodete turule toomist, mis ei ole keelatud EL-i tasemel. Liikmesriikide õigus on küll erinevate toodete turule toomist vajadusel maksustada, näiteks Rootsi maksustas kümmekond aastat tagasi NI-Cd akude turuletoomise, mitte ei keelanud neid ära - kuigi tulemus oli sarnane keeluga." Eek lisab, et katsed teatud toodete turule toomist keelustada on reeglina kaasa toonud ka õiguslikke vaidlusi liikmesriigi ja EL-i komisjoni vahel.

Mereprügi vähendavad sammud

Kilekottide turult eemaldamine on edukalt toimunud juba näiteks Prantsusmaal, kus käivitunud bioloogilise mitmekesisuse seadus paneb keelu veel mitmetele teistelegi laialt levinud toodetele ja ainetele. 2018. aastaks peavad sealsed ettevõtted lõpetama plastikust mikroosakesi sisaldavate kosmeetikatoodete turustamise. Samaks ajaks on keelatud ka neonikotinoide sisaldavate putukamürkide kasutamine. Ning 2020. aastaks peavad poelettidelt kaduma ühekordsed nõud, mis pole valmistatud looduses kergesti lagunevast materjalist. Samuti peavad tootjad leidma loodussõbraliku alternatiivi senistele plastikust vatitikkudele.

Eelnimetatud ehk mikroplastikud, plastpakendid, kilekotid moodustavad suure osa ka mereprügist, mis viimastel aastatel on saanud aina kasvavaks murekohaks ja väga aktuaalseks teemaks keskkonnamaastikul. Kogu merre sattuv plastik laguneb aina väiksemateks osadeks ning põhjustab mereelustikule suuri probleeme -seejuures võib lagunemine kesta sadu aastaid. Hinnanguliselt 80% merre sattunud prügist pärineb maismaalt prügimägedelt, linnade kanalisatsioonist, sademeveest, tööstuslikest allikatest ning visatakse merre inimeste poolt randades. Kas ka Eestis on mõningaid konkreetsemaid plaane mereprügi ja merereostuse vähendamisel?

"Nagu öeldud, siis Eestis pole päevakajaliselt arutlusel ühegi toote turuletoomise keelustamist - küll on aga plastide, sh mikroplastide teema mitmel tasemel arutlusel, ka HELCOMi (Helsingi komisjon ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon) raames," selgitab Eek. "Eesti praegune seisukoht on, et Läänemere kaitseks võetavad meetmed peaksid olema ka HELCOMi raames kokku lepitavad. Merereostust põhjustavad muidugi plastid üldisemalt - näiteks üsna ulatuslikult ka joogipakendid. Eesti, nagu mitmed teisedki Läänemereäärsed riigi, on selle reostuse vastu võitlemiseks rakendanud ka näiteks joogopakendite tagatisraha - siiani ei ole sama süsteemi aga Poolas, Lätis, Venemaal. Taolisi küsimusi peabki seega vaatlema laiemalt, mitte vaid Eesti piires."

Peeter Eek kommenteerib Prantsusmaa praktikaid: "On huvipakkuv, et uudistest nopitakse üles mõned iseenesest siiski väga väikese osakaaluga toodete kohta kavandatavad keelud - aga näiteks asjaolu, et Prantsusmaa on teadaolevalt nö rekordiomanik ka laiendatud tootjavastutuse põhimõtete rakendamisel - see kehtib seal vähemalt 13le tootekategooriale, on jäänud Eesti meedias täiesti tähelepanuta." Ta lisab, et ka laiendatud tootjavastutus võib aidata kaasa jäätmete ja nende ohtlikkuse vähendamisele, kindlasti aga nende kokkukorjamisele ja eeldusena ka nõuete kohasele käitlemisele.

Eeskujuriigid jäätmete vähendamisel

Keskkonnaministeeriumi sõnul on jäätmete vähendamine teema, millest on küll varasemast mõnedes EL-i riikides olnud oma siseriiklikud kavad. Enamuse EL-i riikide (sh Eestis) jaoks on aga alates aastast 2013 (meil võeti vastu 2014) jäätmete vähendamise kavad esmakordsed. "Kahtlemata jälgime, mida ka teised riigid teevad, aga selles küsimuses pole ühte ja ainsalt riiki, kellelt 'malli võtta'.  Vastavat ideede ja kogemuste vahetust hoiab ülal ka Euroopa Keskkonnaagentuur Kopenhaagenis," kommeneteerib Peeter Eek.

Kokkuvõtteks

Laiaulatuslike muutuste puhul ei saagi alati oodata kiireid otsuseid, süsteemimurranguid, nähtavat tulemust - riiklikul tasandil uute seaduste vastuvõtmine võtab paraku aega. Kuid ettevõtted, üksikisikud ei pea veel seepärast käed rüpes istuma - ka ise saab palju ära teha. Näiteks, kilekottide keelustamise seadus pole veel jõustunud, kuid mitmed poeketid kõrvaldavad juba iseseisvalt kassalintide lõpust tasuta kilekotid. Ka tarbija saab konkreetsete seaduste olemasoluta oma tarbimiskäitumist ise kujundada - tasub meeles pidada, et kilekottide kasutamine on ju siiski tarbija enda valik.

Ostes kosmeetikapoest kreemi või tööriistapoest tange või osteldes mitmes riidepoes pole hädavajalik lasta müüjal üksik ostetud ese eraldi kilekotti panna. Võib anda müüjale märku, et kilekotti pole tarvis ja pista ostetu oma olemasolevasse (käe)kotti, taskusse või kanda seda käes. Samuti pole ka toidupoes ühe õuna või ühes kobaras banaanide jaoks kilekotti tarvis. Kui pole olnud probleemiks, et paljud inimesed ostetavat puuvilja eelnevalt letil katsunud on, siis ei tohiks olla probleemiks ka lahtisele viljale kaalukleepsu kleepimine ega lahtise vilja panek kassaletile. Alati on ka korduvkasutatava Hug-Bagi ostmise ja kasutamise variant.

Kilekottide kasutamisega seonduv on vaid üks paljudest tarbimist ja jäätmeteket puudutavatest probleemidest, kus nii ettevõte kui ka tarbija saavad iseseisvalt suuri muudatusi korda saata. Meie igapäev on täis võimalusi ja valikuid, kuidas säästlikumalt tarbida ja vähem jäätmeid tekitada. Tuleb vaid olla valmis ise oma harjumusi muutma - kipub ju olema nii, et nõutakse muutusi, kuid ise muutuda ei soovita. Ja nii ei jõuagi kaugele.

Sarnased artiklid