See lugu juhtus siis, kui ma veel liblikatest ei teadnud peaaegu midagi. Olin oma töökohustusi täitmas 2010. aasta suvel Tallinna–Paldiski raudteeliinil ja tol päeval pidin olema Põllküla peatuses. Sinna oli värskelt valmis saanud uus ja uhke reisijate platvorm. Imetlesin siis seda ja tegelesin oma tööga.

Märkasin aga äkitselt platvormil üht liblikat. Nägin sellist oma elus esimest korda. Polnud nii uhket eksemplari veel kohanud. Oli teine nii liikumatult paigal, et ei pannud teda kohe tähelegi. Ju ta pidas seal oma päevauinakut. Oleksin talle äärepealt peale astunud. Ainult veidike jäi puudu. Kui aga säärane võimalus ise sülle langeb, miks siis mitte seda liblikat pildile jäädvustada? Pealegi ei lennanud ta mu eest ära ja nii oli hea teda pildile saada.

Värske fotoka omanikuna tassisin oma aparaati igale poole kaasa. Lootsin alati heale juhusele midagi huvitavat pildistada. See harjumus on mul veel siiani. Olin õnnelik, et sain nii kerge vaevaga selle liblika pildile. Imetlesin ikka teiste ilusaid pilte liblikatest. Ei kujutanud ettegi, et võiks ka ise selliseid pilte teha. Nad ju lendasid eest ära ja mul polnud veel nende pildistamise kogemust. Võib-olla see liblikas andiski mulle tahtmise edaspidi neid rohkem jäädvustada. Oli ju see minu esimene õnnestunud liblika pilt.

Mäletan kooliajast, kui õpetaja tõi meile klassi mitu karpi liblikaid vaatlemiseks. Siis tundus see mulle nii võika vaatepildina. Ma ei kujutanud ette, kuidas võib keegi nii ilusaid olevusi nõelaga läbi torkida. Need nõelutud liblikad kummitasid isegi mu unenägudes. Andsin siis endale lubaduse, et ei tee kunagi nii. Aga pildistamine on ju hoopis teine asi. Nad jäävad kõik ellu ja saavad edasi lennata. Pärast saab vaadata pilte ja neid tundma õppida.

Kodus proovisin liblikamääraja abil teada saada, kes pildile siis jäi. Polnud liblikate tundmises veel osav. Määramine aga ei olnud üldse raske. Sain kähku hakkama. Olin pildistanud kevadpaabusilma. Põllküla raudtee peatuse ümbrus on parajalt soine koht ja just õige paik kevadpaabusilmadele lendamiseks. Vähemalt nii väitis liblikamääraja. Teadsin varem päevapaabusilma ja olin teda maakodus ikka näinud ringi lendamas.

Oma naiivsusest arvasin siis, et päevpaabusilm ongi kevadeti selline. Lisa lugedes sain muidugi oma eksimusest aru ja tänasin õnne, et ei olnud jõudnud oma värsket „tarkust“ veel kellegagi jagada. Oleks ikka kole häbi olnud. Peale seda lugu otsustasin, et ei tee enam ise järeldusi, vaid loen alati nii palju juurde, kui võimalik. Nii olen ka edaspidi käitunud. Pole vaja ise legende luua.

Kevadpaabusilm ehk (Saturnia pavonia) kuulub ööliblikate hulka, kelle röövik toitub väga paljudel lehtpuudel, kanarbikul ja mustikatel. Nukk on pirnja kujuga kookon. Liblikas lendab mai keskpaigast kuni juuni keskpaigani niisketes leht- ja segametsades, puis- ja põõsasniitudel ja võsastikes.

Isased liblikad lendavad ringi päeval ja on kõrge ja kiire lennu tõttu raskesti püütavad; emased ilmuvad välja õhtul pärast päikese loojumist. Tiivasirutus emasel on 70 mm ja isasel 55 mm. Kevadpaabusilma valmik koorub nukust ja elab ainult mõne päeva. Tema üürikese täiskasvanuea eesmärgiks on endale liigikaaslase leidmine ja paaritumine. Emaliblikas eritab isaste kohale meelitamiseks peibutuslõhna, mis levib kuni kilomeetri kaugusele.

Andmed on pärit raamatutest: J. Viidalepp „Liblikate määraja“ ja B. Kuhn „Liblikad“.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!