Eesti maanteedele on käesolevaks ajaks paigaldatud 53 mõõtekabiini ja 35 kiiruskaamerat. Statsionaarsete kiiruskaamerate paigaldamist alustati 2009. aastal ja sama aasta sügisel alustasid esimesed 16 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteele paigaldatud kiiruskaamerat tööd. Kaamerate paigaldusele järgnes testperiood, mil kaamerad fikseerisid kiiruseületajad ja rikkujatele saadeti postiga teavitus, kuid trahvimenetlust ei algatatud. Alates 2010. aasta maist kiiruskaamerate süsteem käivitus täielikult ning alustati seaduserikkujate trahvimisega.

Viis aastat kiiruskaameratega: kuidas Maanteeamet hindab nende mõju liiklusturvalisusele? Julged hoolida küsimustele vastab Maanteameti liiklusekspert Villu Vane.

Kas kaamerate kasutuselevõtt on andnud soovitud tulemusi?

Kindlasti on. Liiklus on muutunud rahulikumaks. Üheselt on nende mõju raske hinnata, sest liiklusohutuses mängivad kaasa väga paljud tegurid. Kuid fakt on see, et enne, kui esimesed kiiruskaamerad tööd alustasid (Tallinna-Tartu maanteel 2009. aastal), hukkus Eesti teedel aastas 132 inimest (2008), ja hiljem pole see traagiline näitaja enam üle 101 küündinud. Kiiruskaamerate asukohtade valik langetatakse liiklusõnnetuste statistikast: kaamerad seisavad seal, kus on olnud rohkem raskemaid avariisid.

Kaameraid tuleb juurde?

Jah, nende asukohtadega, sh ka tulevikus paigaldatavatega saab tutvuda Maanteeameti kodulehel. Juurde tulevate kaamerate kogus sõltub Maanteeameti eelarvest, kuid kuna nad on end tõhusa liiklust rahustava vahendina tõestanud, usun, et nende hulk suureneb. Liiklusjärelevalve võimalusi on erinevaid.

Politsei teeb samuti väga suurt tööd. Kaameratest rääkides – neid paigaldatakse sõltuvalt vajadusest ning ka rikkumiste iseloomust tulenevalt. Ristmikel õigustavad end ära fooritule „varastamist“ ning ühissõidukite rajal liikumist fikseerivad kaamerad. Arutamisel on ka keskmise kiiruse mõõtmisel põhinev automaatne liiklusjärelevalve.

Teisisõnu on see kiiruskaamerate järgmine tasand ning märksa peenem lahendus: kaamerad mõõdavad kindlaks määratud lõigu läbimiskiirust ning kui see ületab lubatud piiri, võetakse juht vastutusele. Selliseid kaameraid kasutatakse edukalt ka mujal maailmas: näiteks Norras, Belgias ja Austrias.

Eeldame, et keskmist kiirust arvestavad kaamerad aitavad vältida nn „känguruefekti“, kus autojuhid püüavad teha tasa liigaeglaselt sõidetud aega. Ehk siis, suuname liiklejaid hoidma kiirust stabiilsena, mitte tegema kükke kiiruskaamera ees. Peab tõdema, et meil on omajagu ka neid juhte, kes nähes kiiruskaamera silti, vähendavad kiirust suisa jabura miinimumini, tehes sellega karuteene teistele liiklejatele. Kiiruskaamerate vaateväljas võib mõõdukus ja mõistus siiski säilida.

Turvavöö kasutamise vajalikkuse teadvustamiseks kulus 10 aastat. Täna on see iseenesestmõistetavaks peetav liigutus, kuid veel 15 aastat tagasi oli see tüütu lisakohustus, mida tehti pigem politseikontrolli hirmus. Küllap vajavad ka kiiruskaamerad rohkem aega, et mõistaksime nende kasutegurit?

Eestisse tulid kiiruskaamerad aastal 2010, mujal riikides on nad teeninud liiklusohutuse eesmärke märksa kauem. Tõsi, vanad harjumused ning hirmud on visad kaduma. Eestimaalaste autopark on vahetunud kiiremini kui meie liiklusalased harjumused. Samas, kui mõelda, et meil sirgumas põlvkond, kes on lapsena harjunud sõitma turvahällis, kasutab maast madalast jalgrattaga sõites kiivrit ning on kasvanud hoopis teises inforuumis, olen meie liikluskultuuri paranemise osas üsna optimistlik.

Allikas: G4Si sotsiaalmeediakanal „Julged hoolida?“

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta