Loodus meie ümber. Killuke siin ja teine seal. Samas suure sahmimise ja kiirustamise taustal kipub ta ikka tagaplaanile jääma. Ilusaid päikeseloojanguid, mida koos nautida, on selles sügis-talvises ajas vähem kui itaallastel, slow motion liikumise algatajatel.

Samas omame midagi, mis toob igapäevasesse toimetamisse vaheldust ning seda isegi linnas kõige sombusema ilmaga. Nimelt metsik loodus, mis meid ümbritseb. Paljud, kes kasutavad Facebooki või Instagrami ja kuuluvad kasvõi ühte fotograafiagruppi, on näinud enda ekraanidel hingematvaid võtteid udusest pargist, vaateid järvele ja jõele.

Mõni rebaserein heinapalli otsas magamas ning orav kuskilt uudishimulikult piilumas. Ehk on tööle tõttaja isegi linnas rebast näinud või videvikus siiliga kõrvuti jalutanud. Tegemist on tegelikult ainult mõne sekundiga, kuid need puudutavad meid rohkem kui arvatagi oskame. Neid jagatakse siiras rõõmus teistega ning see pisike hetk argipäevast saab suuremaks kui tegelikult oli.

Looduses meel puhkab

Praeguseks on juba teaduslikult tõestatud, et looduses inimese vaim puhkab. Linnaruumi soovitatakse tuua võimalikult palju rohelust ning Tartus seistakse tuliselt olemasolevate parkide eest.

Räägitakse ökosüsteemi teenustest ja nende olulisusest inimestele. Isegi rohelisest keskkonnast pildi vaatamine mõjub rahustavamalt kui näiteks hall autoparkla akna taga. Väike potitaim muudab ka kõige hallima tööruumi inimlikumaks. Selle kõige taustal räägin loodusharidusest. Koolilaste pikkadest päevadest ning selgapainutavatest harjumustest.

Iga minut õues veedetuna ning kasvõi pargist läbi jalutades on tänapäeval juba kulla hinnaga. Mõnel lapsel ei olegi enam muud aega õuesveetmiseks kui kehalise kasvatuse tund ja koolist jalgsi koju või ühest kohast teise minek. Väga selgelt kõlas see Tartu loodusmajas toimunud liikumisfoorumil.

Samas on suur mure ka see, et lastel ei ole oma keskkonnaga seoseid tekkimas ja puudub oskus hoida seda, mis olemas. Näiteks on juba praegu neil raske mõista, miks tuleks säästa vett või mis roll on meil igapäevase tarbijana aineteringluses. Rääkimata nutikaelast ja valutavast peast pärast mitmetunnist ekraaniaega.

Roheline oaas keset linna

Igapäevast laste kiirustamist kõrvalt vaadates mõjub Tartu loodusmaja ise kui üks roheline oaas, suure maja taha ja sisse on peidetud palju killukesi loodusest, nii kohalikku kui ka eksootilist. Külalised ja ringilapsed saavad katsuda, otsida ja kogeda just neid elust suuremaid hetki. Maja kõrval olevas pargis on olemas mitu mänguplatsi, kuid ka jooksuruum ning kuskil põõsastes popsuv siil. Suurtest akendest vaatab vastu enamasti rohelus ning kui majja siseneda, siis sealgi tervitab talveaed, mis lausa kutsub oma peagi õitsema hakkava banaanipuu ja kilpkonnadega.

Lisaks ringides toimetamisele saavad lapsed hea doosi rohelist nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Seda saavad nad kõigis loodusmajades. Tavaliselt ei ole loodust ja keskkonda tutvustavad ringitunnid ka kohad, kus noor peab ainult paigal istuma ja kuulama. Ringid on erinevad ning igaüks leiaks endale sobiva. Valik on üle Eesti sama kirju nagu loodus isegi.

FOTO: Tartu loodusmaja. Pildistas Jaan Sokk.

Loodusharidus on lastele vajalik. Enamasti käiakse koos looduses, näidatakse selle mitmekülgsust ja vajalikkust ning mõnele loomale saab ka ehk pai teha. See põgus tund kuskil rohelise keskel või kasvõi läbi pildi on suur pai lapse tervisele. Loodus oma mitmekülgsuses aitab arendada noore enesekindlust ning oskust teistega arvestada. Õpetab aega maha võtma ning hetkes olema.

Kuid kõige olulisem, mida üks ringitund pakkuda saab, on see, et laseb selles hallis sügis-talves vaimul puhata. Ilusa päikeseloojangu asemel on meil killud metsikut loodust, kuid kui anda noorele aega võtta see sekund, et olla ja tähele panna, siis on need killud suuremad kui elu. Nautigem ilusat advendiaega ning leidkem ka ise võimalusi, et jagada neid hetki oma pere ja sõpradega.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta