Kliima – nii füüsiline kui poliitiline – muutub hämmastava kiirusega. Kui veel kahe aasta eest oli rahvusvahelisel tasandil olukord kliima-muutuste osas suhteliselt vaikne, siis nüüdseks on jää uskumatu kiirusega sulama hakanud ning tulvaveed jõuavad kõikjale.

Otse loodusest tulevad uudised ja arvud ei suuda enam kedagi üllatada. Septembris saabus teade, et sel aastal vähenes arktilise jääkatte suvelõpu miinimum rohkem kui viielt miljonilt ruutkilomeetrilt neljale miljonile ehk siis aastaga peaaegu veerand jääd vähem. Juba räägitakse, et suvine Arktika võib jäävabaks muutuda paarikümne aasta jooksul. Lisaks avanes sel aastal legendaarne Loodeväil ehk otsetee Atlandi ookeanilt Vaiksesse ookeani.

Kuidas kliimamuutus mõjutab Eestit? Hinnangud meretaseme tõusu kohta muutuvad üha optimistlikemaks  ehk siis jutt on juba paarist meetrist sajandi jooksul. See tähendab näiteks olulise osa Pärnu mahajätmist või siis kaitsmist saja aasta jooksul. Suved lähevad soojemaks, mis tõstab jahutuskulusid ning ka talved lähevad soojemaks, mis vähendab küttekulusid, nii et selles osas oleme tõenäoselt nullis või isegi plussis.

Ma loodan, et kliimamuutuse ja naftatipu reaalsus jõuab Eestisse pigem varem kui hiljem ja et me siis tõepoolest kogu ühiskonnana mõtleks ja tegutseks nii, et üleminek uude, teistsugusesse ja võib-olla päris mõnusasse (vähem sebivasse ja stressivabamasse) ühiskonda oleks teadlik, mingilgi määral plaanipärane ja võimaluste piires sujuv.

Või peaksime alustama küsimusest – kuidas me ikkagi tahame elada? Me ei ole seda küsimust ju tegelikult küsinud peaaegu kakskümmend aastat. Tollal me ei küsinudki, vaid pigem teadsime tolles  hetkes õigeid vastuseid – tahame elada vabana ning Lääne moodi külluses. Aga kui küsiksime nüüd, millised oleksid vastused? Võib-olla sisaldaksid need õnne mõistet, mis viimasel ajal on isegi nö tõsisesse meediasse jõudnud. Aga kas õnn peitub näiteks nafta ja põlevkivi põletamises?

Võib ka teisiti küsida – kuidas saada rohkem õnne vähima energiakuluga? See, pisut turumajanduslikult sõnastatud küsimus, võiks saada lähiaja rahvuslike arutelude teemaks. Ja ma olen veendunud, et vastused on juba meie peades olemas, kui ainult võtame pisut aega ja julgust selles võtmes mõelda.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta