Ja võib-olla on paljudki neist maalekolinuist tundnud mingil hetkel väikest kahetsusvõbinat – mõttekaaslased on kaugel...

Ehk peaks siis hoopis asjad kokku pakkima ja kusagil mujal üheskoos päris algusest peale ühe „päris“ ökokogukonna või - küla asutama...

Meie pere ei läinud viie aasta eest maale elama seepärast, et oleksime unistanud ökokülast. Läksime maale, sest kujutasime oma unistuste pereelu ette maal – niisama lihtsalt see otsus sündiski. Otsisime sobilikku paika mitmelt poolt üle Eesti. Oluliseks argumendiks oli hind, äsjaste tudengitena poleks me endale midagi kallist ja juba valmisolevat lubada saanud.

Pärast umbes aastapikkust otsimisaega leidsime endale kodu Kärgulas. Paar aastat varem sinna talu rajama hakanud sõbrad teadsid soovitada, et nende kõrvaltalu on müüa.

Varakevadel toimusid esimesed korrastustalgud. Pakkisime oma aastase lapse ja asjad autokärule ja saimegi paika.

Unistus kogukonnast

Esimesed paar aastat lähevad maal enda sisseseadmise, ehituse ja esmaste elamistingimuste loomise peale. Saad tundma oma ümbruskonda ja uusi naabreid ning nemad sind. Õpid selgeks talude ja inimeste nimed, saad teada, kus talus mismoodi elu käib. See on ka periood, mil linnale omasest tihedast suhtlemisest puudust ei tunnegi.

Igatsus mõttekaaslaste järele tuleb natuke hiljem, siis kui maaelu ja pikad pimedad talveõhtud pole enam uudne igatsetud romantika ja vaimupuhkus, vaid iga-aastane elu osa. Seejärel saab ikkagi väga oluliseks see, et ümber oleks maailmavaatekaaslasi, kellega elu korralduslikku poolt jagada ning läbi käia.

Samas oleks veider kuulutada välja uue kogukonna või küla rajamise projekt – küla on siin ju ammu olemas! Küla on toimiv süsteem, mis siis, et ennast ise kogukonnana mitte määratlenud. Uus pere on uustulnuk, kes on vanade olijate jaoks võib-olla veidratelgi motiividel maale maandunud.

Suhteid luues kasvab kogukond

Üks asi on rajada ökoküla nö tühjale kohale. Alustada võib-olla kontseptsioonist, visioonist ja kavandamisest, siis leida koht, see enda kasutusse saada, koondada mõttekaaslased ning asuda kogukonda ehitama. Sellised projektid on olemas ka Eestis. Kuid meie näitel tahan rääkida millestki ilmselt harilikumast. Sulandumisest olemasolevasse külakogukonda.

Seal mõttekaaslaste leidmisest ja selle mõttekaaslaste ringi integreerimisest tavalisse Eesti maa- ja vallaellu. Mingis mõttes on see mikrotasandilt unistuse elluviimine.

Mis meid siin Kärgula kandis kolme-nelja tihedamalt läbikäiva mõttekaaslaste perega kogukonnaks seob? Eeskätt ilmselt ligistikku elamine ja nii mõneski osas sarnane maailmavaade.

Paremini kui miski muu ühendavad inimesi igapäevased elulised vajadused. Lastel on vaja mängukaaslasi. Minul on vaja lastele lapsehoidjat. Mehel on vaja tööriistu laenata. Mõnda suuremat masinat on lihtsam mitme pere peale osta. Naabril on vaja kedagi, kes kitsi lüpsaks, kui ta ise pikemalt linnas on. Minule ja naabrinaisele meeldib koos pilli mängida. Naaberküla naisega käime koos laulmas. Naabrite maheveskist saab jahu sõbrahinnaga. Kui aiamaalt midagi üle jääb, annan naabritele teada. Talvel on vaja autot käima tõmmata.

Sauna küttes on naabrid ka oodatud. Kui teises talus talgud on, teatakse, keda kutsuda. Oskaja naabrimees teeb meile saunakerise. Koduehituse kogemusi saab jagada, nõnda ei pea igaüks kõike nullist leiutama. Ebaõnnestumiste ja raskuste üle saab koos naerda. Juba teame, kust saab piima, kellelt küttepuid. Võimalusel klapitame autosõite. Alati saab juttu ajada ja koos mõnusalt aega viita. Naljakas on sellest kirjutadagi – kus siis naabrite vahel selline koostöö ei toimiks?

Hajaasustus on olnud Lõuna-Eestile omane asustusvorm juba aastatuhandeid. Hajaasustus, mille põhiüksus on talu ja selle taluga kokku kuuluv pere. Kui visandame oma nägemust siinsest kogukonnast, siis on selge, et põhiüksus meie kogukonnas on taluperekond.

Pere igapäevaelu ja rahalist toimetulekut naabriperega ei kooskõlastata. Samas on lähedal kaaslased, kelle abile saab alati kindel olla ja kellega üheskoos tegutsedes paljud asjad veel mõnusamaks muutuvad.

Üks meie ühistegevust väga tugevalt liitev sõlmkoht on lapsed – nende kasvatamine, neile mängukaaslaste leidmine, (huvi)haridus. Meie kandis on praegu kümmekond alla viieaastast last. Sellest sügisest toimuvad lastele pillitunnid ja pärimusring. Ei ole veel päris kindel, mis saab, kui lapsed kooliikka jõuavad, kuid mõnede peredega unistame oma küla koduõpperühmast.

Niisama lihtne ja igapäevane see kogukonnaelu meie jaoks ongi. Mitme pere tegemisi puudutavate projektide kirjutamise jaoks võib ju asutada MTÜ või midagi, kuid oleme leidnud, et ei tee seda enne, kui reaalsed vajadused uksele koputavad. Senikaua on igal perel tegemist, et oma talu üles ehitada ja lapsed titeeast välja kasvatada.

Nõnda ei saagi ma öelda, et meil oleks siin käsil ökoküla algatus, kuigi see on siin elades tekkinud unistus. Kuid peresid, kes maheda ja üksteist abistava eluviisi suunas mõtlevad ja tegutsevad, on siinkandis rohkem kui üks.

Uutele tulijatele ulatame rõõmuga abikäe.