Koidiku nimega metsniku laps Koit kasvas kord suuremaks koos minuga. Kohtumised ühe päikesetõusuga said minugi pika päiksetõusu osaks. Nii me sõbrad olimegi maast - madalast.
- Marek Vahula lood
- 2. juuni 2023
Setumaa, mis mind kord enda juurde kutsus ja siis eemale tõukas, oli jäänud talvekülma.
Ma jätsin maha sealsed avarused. Kodused maastikud tegid mulle keset talve kevadiselt silma. Koit, kes mind suusateelt autoga peale korjas, oli rääkimata, sest me polnud kaua aega kohtunud. Ja pikaleveninud jututund Lepikute pere köögitoas ei tahtnudki lõppeda.
Tagasipöördumine kodumaile oli kui õhtuse varjuga. Ometi oli Koidu põsepuna see, mis uut märtsikevadet tõotas ja sellest andis vahepeal suureks saanud mees ise mulle märku.
Koiduga kohtumised olid alati märtsipunaste põskedega. Ja tollel pikal õhtul ajas ta oma jutuga õhtuvarju minu juurest minema.
Videvikus tuli porr köögiakna taha. Ta ehk otsis ka uut kevade algust nagu meiegi, et end näoga uue koiduvalguse poole keerata.
Ehk seda me kolmekesi kõik selles õhtus tegimegi. Vaatasin pikalt Koidu valgust tema jutukas näos ja silmades. Nii üks uus teekond algaski pilkasest pimedusest uue koidiku poole.
Neeruti, 1999.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
