See lugu on mu kunagisest töökaaslasest, Leidast (nimi muudetud). Elu ei olnud teda hellitanud. Tema saatus on minu omaga natuke sarnane. Ka temal tuli üksi üles kasvatada tütar. Kui kuskilt kaugelt tulnud töökaaslased said kõik kohe korterid, jäeti ka teda ikka ootama järjekorra lõppu, nagu tehti raudteel kõigi teiste eestlastega. Siis otsustas Leida koperatiivkorterit ehitama hakata. Selleks pidi aga kõvasti kokku hoidma, et oma unistust üldse teoks teha saaks.

Ma ei näinud teda kunagi raha raiskamas. Kõik oma ostud kaalus kümme korda enne kindlasti läbi. Igalt poolt leidis ta viise, kuidas kokku hoida.

Pidas maal loomi ja käis pidevalt metsas seenel ja marjul. Kudus müügiks ja pidas põhitöö kõrvalt veel teistki töökohta salaja. Meil raudteel ju ei lubatud seda.

Lõpuks muutus tema kokkuhoid mingiks eriliseks haiglaslikuks nähtuseks. Eks selline teiste edu pidev pealt vaatamine tegi ikka tuska küll ja muutis ka kadedaks. Kui kellelgil hästi läks, salvas just Leida seda inimest sapise ütlemisega.

Mõnikord sai sel teemal isegi nalja. Püüdsime üksteise võidu ära arvata, kuidas Leida seda või teist edusammu kommenteerib ja naerdi südamest, kui keegi selle ära tabas.

Meil vagunipargis oli üks ilmatu suur prügikast, kuhu vagunisaatjaid tõid vagunitest igasugust sinna jäetud sodi kokku. Leida käis sealt igal vabal hetkel leiba korjamas. Ta kuivatas meie pöörmepostis leivatükke radiaatorite peal, et selle leivaga toita maal oma kanakarja.

Meie ruum lõhnas nagu leivatehas. Ilmusid kohale rotid ja hiired. Tuli hakata neid hävitama. Kartsime, et varsti on kohal ka prussakad. Me ei käinud kaebamas, see oli juba niigi avalik saladus. Ülemus noomis teda alailma selle eest, ainult kasu polnud raasugi.

Leida tuli tööle ikka tühja kotiga ja läks koju pilgeni täis kott ratastega käru küljes. Niisugune korilus oli tal lausa veres.

Ülemus lubas viimaks, et annab Leidale kümme rubla palka lisaks, kui vaid naine prügikasti rahule jätab. Tol ajal oli see kümme rubla suur raha. Meil käis tavaliselt selle kümne rublase preemia pärast tööl kõva sõda. Kõik tahtsid saada seda raha. Leida oli selle preemiaga kohe loomulikult nõus, ainult prügikastis käis ikka sama agaralt edasi.

Lõpp tuli sellele kombele kuskil olümpiamängude järgsel talvel vägagi eriskummalisel ja isegi võikal moel. Ühel päeval oli õnnetus Balti jaamas. Mingi reisija oli rongist kukkunud välja ja jalgapidi vaguni ratta alla jäänud. Inimene muidugi viidi kähku haiglasse ja sellega asi loeti lõppenuks. Üksikasju ma enam ei mäleta.

Meenub, et järgmine hommik tuli Leida tööle. Ja oh seda õnne! Ta nägi raudteede vahel täitsa korras saabast.

Mõtlemata kahmas ta selle üles ja tahtis juba kotti pista, lootes ise, et kuskil on ka teine ripakil. Ainult millegipärast tundus see saabas imelikult raske olema.

Asja uurides leidis ta saapa seest ka jala. Pärast sellist avastust oli igasugune isu saabast omada kadunud ja see lendas tagantkätt platvormi serva alla. Tööle jõudis Leida püha viha täis. Turtsus ja torises ning riidles iga asjaga.

Pika pärimise peale sain ma lõpuks teada, mis oli toimunud. Saatsin ta helistama miilitsasse. See käis muidugi kohal, võttis Leidalt tunnistused, viis ka saapa minema ja siis selgus, et see jalg saapa sees kuulus avariis kannatanule.

Asjal oli ka oma positiivne külg. Vahejuhtumist oli nii palju kasu, et Leidal kadus täielik isu kokku korjata leiba ja muud kraami raudteelt ning selle ümbrusest. Pöörmepostist kadus kuivatatud leib ja tööruum muutus hulga puhtamaks. Olime kõik asjade käiguga rahul ja vahejuhtum ununes.

Leidale oli koonerlus kõvasti külge jäänud. Tööl käis ta alati ühtede samade riietega. Olgu see ilm missugune tahes. Pruun nailonjope oli küll ilusti puhas ja terve, aga kõvasti pleekinud. Selle vanust ei teadnud küll keegi. Olime sellist Leidat harjunud alati nägema. Kuid ta kord puhkuse ajal Moskvasse sõitis, oli seljas karakulist kasukas. Meil kõigil jäid suud lahti. Vaat nii elatakse kokku hoides!

Kui Leida lõpuks oma kauaoodatud korteri kätte sai ja pensionile jäi, õnnestus ka meil tema pool külas käia terve vahetusega.

Kõik olime kutsutud sünnipäevale ja soolaleivale. Neid sündmusi peeti koos. Laud oli kaetud suursuguselt. Leidal oli ka tol ajal nii suureks väärtuseks peetav seinakapi täis igat sorti kristallvaase ja -kausse. Elutoas ilutses vägevalt suur värviteler.

Magamistoas oli ka väike must-valge telekas. Olime kindlad, et õhtuti vaatab Leida just seda väikest telekat sukavarraste klõbina saatel. Kogu pidu laabus suurepäraselt ja möödus kiirelt.

Meil oli lõbus ja hea olla nagu sünnipäevadel ikka. Enne lahkumist tahtsime veel kõik riburada mööda ennast kergendama minna. Leida juhatas lahkelt selle koha korteris kätte ja lausus siis ainult temale omasel viisil, et viimane laseb vee peale.

Ei osanud enam meist keegi midagi öelda. Oligi kõik liiga ilus olnud, et uskuda. Leida oli ka kodus omas elemendis. Ta lihtsalt ei osanud enam teisiti. Õpitud kommetest on ju raske loobuda. Vaata siis ja ütle, et kokkuhoid pole koonerlus, või ikkagi on?

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Sarnased artiklid