Põdrauurija Jüri Tõnisson rääkis minuga ühe keskmise eesti mehe moodi. Mitte väga palju, aga ometi alati oli tal jutus tõetera sees. Kord metsas põdrakaklust nähes, oleks teda kohe vaja läinud, et oma küsimusega varrukast haarata.
- Marek Vahula lood
- 14. jaanuar 2024
Valgejõe ja Loobu jõe vahel on Valgejõe-Laukasoo. Mulle alati hea matkarõõmu või ka peatuste paik. Ja kord sattusingi seal mulle ootamatu põdrakakluse peale. Kaks suurte sarvedega isandat kaklesid ja eemalt piilus äbarikuke ehk väiksem pullike.
Arvasin oma tarkusest, et see kolmas niisama teisi suurest uudishimust piilub. Hiljem Jürile lugu ära rääkides selgus, et olin eksinud suuresti. Jüril tulid seksikad naerusädemed silmadesse kui ta põdratõe koheselt mulle selgeks tegi. Nimelt juhtub suures põdramaailmas vahel nii, et kaks kõva sarvekandjat ühe lehma pärast kemplevad. Ja siis suure kakluse ajal ilmub välja kolmas väikseke ja võtab lehma omaks.
Seksikad naerusädemed ilmusid nüüdsest ka minu silmadesse. Ja nad pole sealt senini lahkunud, sest ikka ja jälle juhtub samamoodi ka inimmaailmas.
Lahemaa, 1994.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
