Eile, neljapäeval 09.05. Tallinnas Riigikogus toimunud looduslike pühapaikade arengukavale pühendatud konverentsil toetati üksmeelselt seisukohta, et pühapaikade arengukavaga tuleb kindlasti edasi minna. Kiiremas korras tuleb jätkata hävimisohus olevate pühapaikade kaardistamist ning teha pühapaikade kaitsmist võimaldavad seadusemuudatused. Väga oluliseks peeti ka avalikkuse paremat teavitamist pühapaikade osas ning ametkondade ja teiste osapoolte senisest tihedamat koostööd.    

Ettekannetest selgus, et kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast peab looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks. Pühapaigad on ajalooliselt kõige ohustatum ja vähem kaitstum mälestiste liik Eestis ning eeskätt unustamise tõttu on sajad pühapaigad eelolevatel kümnenditel jäädavalt hävimas. Euroopa kontekstis on Eesti looduslikud pühapaigad aga ülimalt haruldased.

Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasiku sõnul on ette valmistatud ja Muinsuskaitseametile üle antud looduslike pühapaikade arengukava eelnõu aastani 2020. Selle üks mahukamaid eesmärke on kaardistada ja inventeerida 70 Eesti kihelkonnas ligikaudu 2500 pühapaika. Arengukava maksumuseks on kavandatud ligikaudu 6 miljonit eurot. 

„See summa on suur, kuid kultuuripärandi teistes valdkondades tehtavaid investeeringuid silmas pidades kahtlemata jõukohane. Ainuüksi Tartu Jaani kiriku renoveerimiseks on kavandatud sama palju raha, kui kulub kahe ja poole tuhande hävimisohus oleva loodusliku pühapaiga kaardistamiseks, inventeerimiseks ja pühapaikade arengukava teisteks tegevusteks kokku,“ ütles Ahto Kaasik.

Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma endine esimees ja Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas ütles oma sõnavõtus, et looduslikud pühapaigad on lisaks muinsus- ja looduskaitsele ka rahvusliku julgeolek küsimus. „Traditsioonide säilitamine ja oma territooriumi hingestamine on laiemas plaanis iga rahva riigikaitseline tegevus,“ ütles Lukas.

Kärt Vaarmari Keskkonnaõiguse Keskusest tutvustas eelmisel aastal valminud õigusanalüüsi, mille kohaselt puudub Eesti seadustikus pühapaikade eriregulatsioon. Arheoloogia- või loodusmälestistena on võimalik kaitsta pühapaikade teatud aspekte ning pühapaikasid saab käsitleda ka keskkonnamõjude hindamise ja metsaseaduse raamistuses. Looduslikke pühapaiku kui terviklikke mälestisi aga praegu kaitse all ei ole.

Keskkonnaõiguse Keskuses koostatud seadusemuudatuste eelnõu kohaselt on muinsuskaitseseaduses kavas luua looduslike pühapaikade mälestise liik ning eritingimused nende kaitsmiseks. Looduskaitseseadust on kavas täiendada võimalusega määrata üksikobjektina kaitse alla võetud pühapaigale sihtkaitsevöönd. „Eelnõu on miinimum, mida saab pühapaikade kaitseks õiguslikult teha ning pole kahtlust, et seadustes olevate puuduste kõrvaldamine on vajalik,“ ütles Vaarmari.

Muinsuskaitseameti peadirektori Kalev Uustalu sõnul on hiiekohtade kaitset raske korraldada arheoloogiapärandile rakendatavale loogikale ja kaitse kriteeriumidele tuginedes ning seal tuleks koos kaitsta nii keskkonda kui kultuuripärandit. „Ajalooliste looduslike pühapaikade puhul on rahvapärimuse kõrval kindlasti mälestise üheks tunnuseks maapind ise kui loodusteadusliku info kandja, aga ka sealsed looduslikud kooslused, mille kaitsemeetmeid võiks kujundada looduskaitses välja töötatud meetodite alusel,“ ütles Uustalu.

Kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn lisas, et pühapaikade kaitse tuleb tagada võrdselt nii muinsus- kui looduskaitseseaduse muudatustega. Seadusemuudatustele ning uuringutele lisaks tuleb tingimata tegeleda ka inimeste teavitamise ning pühapaikade väärtustamisega.

Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma liige Liisa-Ly Pakosta ütles oma sõnavõtus, et ootab asjaosalistelt veel sel kevadel seadusemuudatuste ettepanekuid. 

Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti juhataja ning Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade ekspertnõukogu esimees Heiki Valk käsitles oma ettekandes Eesti looduslike pühapaikade haruldust. Euroopa läänepoolsetes riikides on looduslikud pühapaigad ja nendega seotud traditsioonid hävinud juba sajandite eest. Eesti pühapaikade rohkus ning nendega seotud vaimne pärand on sellel taustal erakordne. 

Paraku on Eestis pühapaigad kiiresti hävimas. Pühapaikade kaardistamine on võimalik üksnes koostöös kohalike elanikega. „Maal toimuvad kiired demograafilised muutused muudavad pühapaikade kaardistamise varsti võimatuks,“ ütles Heiki Valk.

Faktum & Ariko uuringujuht Kalev Petti tutvustas 2011. ja 2012. aastal toimunud avaliku arvamuse uuringuid, mille põhjal peab looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks või väga tähtsaks 65-70 % elanikkonnast. Kolmandik Eesti elanikkonnast on valmis pühapaikade kaitsmises ka ise osalema. Pühapaikade kaitsmisega seotud peamisi probleeme nähakse selles, et avalikkus ei tea nende asukohti, majandustegevust, ajakirjanduse huvipuudust ning seda, et riik eraldab nende uurimiseks liiga vähe raha. 

Ave Anniste Hiite Maja Sihtasutusest tutvustas Kesk-Länemere programmi Cult Identity raames valminud pühapaikade haldamise vabatahtlikult järgitavaid suuniseid. Jüri Metssalu Eesti Rahvaluule Arhiivist kõneles Muhu ja Juuru kihelkonna pühapaikade inventeerimisest. Tiit Kaasik Hiite Maja Sihtasutusest tutvustas 2012. aastal toimunud Põlva kihelkonna pühapaikade inventuuri tulemusi. Marju Kõivupuu Tallinna Ülikoolist andis ülevaate viiel eelneval aastal toimunud hiite kuvavõistlusest ja Hiie sõbra valimisest ning kuulutas välja tänavuse aasta hiite fotovõistluse.

Konverentsi "Looduslikud pühapaigad kui rahvuslikud kaitsealad - vajadused ja võimalused 2008 - 2020" korraldasid Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus, Hiite Maja sihtasutus ja Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühm. Konverentsi korraldamist toetas osaliselt Kesk-Läänemere programmi projekt Cult Identity.