Sandra Mäeveer saatis meile kirja, kus ta tunneb muret konnade ja siilide arvukuse vähenemise pärast.

Tigude uputus aias. Kuid kus on konnad?

Eelmisel aastal mustas aed tigudest. Tänavu tundub lugu veel hullem. Olin just äsja õues ja vaatasin, kuidas näljased loomad ronivad mööda sirelitüvesid mahlaste noorte lehekeste poole. Korjasin näljased olendid kokku, litsusin nad jala all prõksti puruks ja siis otsustasin selle lookese kirjutada.

Võib-olla on kirjutamise ajendiks Epp Petrone raamat „Roheliseks kasvamine“. Kui ma seda aasta tagasi esimest korda lugesin, olin šokeeritud, nüüd ostsin ta poole hinnaga Rahva Raamatust, lugesin taas ja olen taas vapustatud.

Arvan, et see raamat tuleks Keskkonnaministeeriumi algatusel riigi rahade eest raamatupoodidest kokku osta ja tasuta koolidele ja raamatukogudele jagada.

Teod vallutavad aiad

Kaks kevadet järjest, kaasa arvatud praegune kevad, on olnud ekstreemselt külmad. Kas see on tigude levimiseks hea? Eelmine kevad oli külm ja märg, tänavune tuli külm ja kuiv, kuid lõpuks leevendas kuivust soe vihm. Peale vihma levisid teod vaibana laiali, terve maa oli tigudega kaetud.

Tahtmatult tekib küsimus, et miks see on nii. Kas on mängus inimtegevus, et pole vist enam looduslikke liike, kes tigusid söövad. Ma ei ole enam aastaid näinud oma aias ühtki siili. Kunagi oli siil siin tavaline loomaliik.

Käesoleval kevadel jalutasin vaheldumisi kohalike kurgedega tagaaias asuva tiigi juurde, lootuses leida konni. Kurel on muidugi kõht tühi, kuid minul on kuidagi tühi tunne südames, sest mu koduaia tiik on tühi.

Roheline kärnkonn on haruldus

Ma ei tea, kas konn sööb kojaga tigu, aga nälkjaid kindlasti. Samas on konn ise paljude linnu- ja loomaliikide toiduahelas üliolulisel kohal.

Konni oli juba eelmisel aastal kudemas kahtlaselt vähe, samuti oli konnakudet väga vähe ja see oli koondunud kõik imetillukesse tiigisoppi. Samas ei tohiks külm ilm ei tohiks konnale olla hukatuslik, on ju Eestis ennegi olnud külmi kevadeid.

Minu kodutiigis on kudenud rohelised konnad. Nende kudemise aeg on hilisem kui harilikul konnal. Erilisteks lemmikuteks on kärnkonnad. Neid on aias olnud alati rohkesti, nii rohkesti, et pean olema oma toimetustes ettevaatlik, et neile mitte viga teha. Kärnkonnad koevad samuti vees nagu tavalised konnad.

Mäletan, et varemalt oli kudeajal mu kodutiik konni täis, liikuvad peanupukesed katsid veepinda ja konnade krooksumine kostis nii öösel kui päeval ja läbi suletud akna tuppagi.

Märgilise tahendusega, on tänavu kevadel raadiost pidevalt korduvad hüüded: „Ettevaatust, konnad teel!“ ja „Aitame konnadel üle tee minna!“

Need hüüded algasid juba aprilli keskel, just siis, kui konnade ränne algab. Kahjuks ei näinud oma kodukoha maanteel konnasid. Sel aastal mitte.

Tõsi, maanteepervedel patseerisid kolm kohalikku kurge, vahetevahel ka tee peale astudes. Võib-olla nad leidsid sealt nokapoolist, kuid mina ei näinud kordagi teel konni. Eelmisel aastal oli selsamal maanteel palju konnalaipu, igal päeval uued, värskelt allaaetud, purustatud kehad.

Siiski leidsin täna maanteelt ühe verise suukesega tillukese surnud rohelise kärnkonna.

Eelmisel aastal tuli mu tiiki kudema rohkearvuliselt rohelisi konni. Mõtlesin, et üks liik kompenseerib teise. Sel aastal ootan ja loodan, et nad uuesti tulevad.

Konnajutu lõpetuseks niipalju, et eelmisel aastal takerdus üks roheline konn oksahunnikusse. Päästsin ta sealt vabaks ja avastasin, et konn oli kolme jalaga, üks tagakoib oli puudu.

Meenuvad National Geographiku filmid konnadest Ameerikas ja muudes maades, sellest, kui ohustatud on konnaliigid ja kuidas neid üritatakse päästa, ja ka sellest, et konn on looduskeskkonna reostusastme indikaator.

Sellel kevadel leidsin oma aiast prahihunniku alt konna, kes oli luukõhn. Lasksin selle kondibuketi tiigivette kosuma. Lähen nüüd vaatama, kas tiiki on uuesti mõni konnake ilmunud. Tahaks nii väga veel kuulda, ei, kuulata konnade krooksumist!

Küsisime asja kohta arvamust zooloog Merike Linnamäelt, kes töötab Keskkonnaministeeriumi Looduskaitse osakonnas:

Konnade arvukus on aastati väga kõikuv, see on täiesti loomulik. Konnad on loomad, kellel on elus potentsiaalselt väga palju järglasi, samas ka kõrge suremus (nn. r-strateegia). Soodsatel aastatel sigivad konnad väga arvukalt, kuid mõnel teisel aastal võib sigimine luhta minna kuid liik üldjoontes ei kannata.

Suremust võib tõesti tõsta talve karmus, näiteks lumeta sügisel ootamatult saabuvad karmid külmad võivad ka maasse kaevunud konnadele liiga teha. Pikk ja külm kevad, mis selgrootute arengut ei soodusta, on samuti halb - sest on juba piisavalt soe, et konnadel ainevahetus kiireneks ja oleks vaja toituma asuda, samas toitu aga napib.

Samuti on kõigusoojastele konnadele halb, kui kevadel soojad ja korralikud külmad vahelduvad, nii võib tõesti kohata lumel liikuvat konna kellel kulub liikuma asumisega palju energiat. Ilma toitu leidmata konn enamasti hukkub.

Kokkuvõtvalt võib halbade asjaolude kokkulangemisel üks talv konnade arvukust kõvasti vähendada, kuid üksikud allesjäänud konnad peaks edukalt sigides suutma arvukuse kiiresti algsele tasemele viia.

Siin tuleb mängu asja teine pool - kas on sobivaid veekogusid, kus sigida. Eestis on sobivate sigimisveekogude vähesus kahepaiksetele üks peamisi probleeme. Varasemalt arvukad loomade joogikohad, veevõtu ja saunatiigid ning linaleo augud on kinni kasvanud. Luuakse küll nn. ilutiike, kuid neisse asustatakse liialt sageli kalu.

Kala, kes ajalooliselt pole väikestes tiikides kunagi elanud, tõrjub välja väikeveekogudest sõltuvad loomad, olgu nendeks kahepaiksed, veemardikad või kiilid. Kaladega koos suudab sigida vaid harilik kärnkonn, kelle kullesed on mürgised, ning seega keda kalad ei puutu.

Kvaliteetsetesse ja sobivatesse veekogudesse rändavad kahepaiksed sageli kaugelt kohale. Selletõttu tekivad kevaditi autoteedel massilised hukkumised.

Antud juhul kahtlustaks et kirjeldatud tiik pole enam konnadele sobiv, seetõttu sinna sigima ei rännata. Kuna tiigi ümbruses pole kahepaikseid siis on ka selgrootute suurem hulk loogiline.

Kahepaiksetele tehakse looduskaitsjate poolt iga aastal seireid ja inventuure. Väärarengute hulga kasvu ei ole täheldatud. Kuna ei tea, kust kandist on pärit inimene, kes kirja kirjutas, ei oska täpsemalt kommenteerida, kas sealkandis seiret / inventuuri on toimunud ja kas selle käigus madalat arvukust täheldati.

Sarnased artiklid