See lugu juhtus eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Siis oli veel nõukaaeg. Töötasin raamatupidamises. Kogu töö käis tol ajal meil vene keeles. Loo tegelaste nimesid ma ei maini, sest mul pole nende luba asja avalikustada. Tegelikult ei tea ma neist enam midagi. Kahtlen, kas nad üldse enam Eestis elavad. Nende radikaalsete maailmavaadetega  võib ehk ainult Narvas veel läbi lüüa. 

Aga kõik inimesed on ju võimelised muutuma. Ma ei tea, aga loodan nii väga, et ka selle jutu tegelased on tänaseks oma maailmavaated ümber hinnanud.

Tol ajal avalikult ei peetud kadri- ega ka mardipäeva linnades. Eesti tähtpäevad olid küll kuskil kalendrisabas kirjas, aga ega nendest suurem osa venekeelseid inimesi ei teadnud.

Meie vana pearaamatupidaja oli  juba pikemat aega olnud haiguslehel ja tema kohuseid käisid täitmas teiste asutuste inimesed. Novembri alguses toodi meile üks uus töötaja hoopis Tapalt. Ta sai ka kohe korteri raudtee uude majja. Mina, kes olin juba aastaid olnud korteri järjekorras, tundsin end solvatuna.

Kuskilt mujalt tulnud inimesi eelistati põliselanikele. Proua ise oli väga jutukas ja seletas kõigile meelsasti oma uskumatut karjääri. Ta olevat lõpetanud Gomeli linnas raamatupidamise tehnikumi, siis abiellunud kohe ja koos mehega sõitnud Tapale tööle. Seal olid nad saanud suure korteri, kui spetsialistid. Mingi tuttava tuttav oli prouat kutsunud Tallinna tööle pearaamatupidajaks.

Eesti keelt ta ei mõistnud üldse ja ütles lausa välja, et eks need eestlased ole ühed eskimod, kes midagi ei oska. Sellise lause peale hakkasin ma köhima. Läksin siis tualetti köhimist jätkama. Minu kõrvad edasist ei kuulnud.  Meil olid niinimetatud heategijad ruumis, kes alati rääkisid sind puudutava klatši ilma küsimatagi sulle ette. Nii sain ma hiljem ikka teada, mis minu lahkudes räägiti. Kui prouale teatati, et nii poleks vaja olnud öelda, sest ma olen eestlane. Seepeale oli ta vastanud vaid, et las teab, kelleks tema mind peab. Kuni selle päevani ei antud mulle trükkimiseks kunagi tekste. Ma ju ei osanudki üldse trükkida, ei eesti ega ka vene keeles. Ilmselt olid uue pearaamatupidaja käsud selle taga, et järsku kõik muutus.

Pidin nüüd hakkama tekste ringi trükkima vene keeles. Mässasin ühe A4 suuruse teksti kallal terve päeva, aga ikka olid vead sees ja oma töö jäi tegemata. Asi lõppes sellega, et mu kirjutatud tekst tuli teiste poolt ikka ümber trükkida. Erilist sümpaatiat see proua minus ei tekitanud. Ma suhtlesin temaga nii vähe kui võimalik. Olin lihtsalt vait ja ei sekkunud vestlustesse kunagi.

Ühel ilusal hommikul tuli proua tööle väga ärritatuna. Kuulsin pealt juttu, et tema ukse taga olid käinud natsionalistid teda hirmutamas. Kõik olid maskeeritud ja ära värvitud nägudega. Oli lauldud, kisatud ja prõmmitud tema ukse taga. Meie kontoris kuulati prouat imestanud nägudega. Ka mina ei osanud seda millegagi seostada. Läks ikka tükk aega enne, kui aru sain. Proua jõudis isegi miilitsasse helistada.

Sealt aga öeldi, et ta on oma teatega hiljaks jäänud. Niisuguste asjade peale tehakse kaebus kohe, mitte järgmine päev. Proua aga arvas ise, et ju ei viitsita miilitsapäeval sellega tegeleda. Viimane väide tõi aga mulle selguse majja. Miilitsapäev oli ju ka mardipäev. Muigasin omaette. Siis aga küsiti mult otse, et mida ma selle peale naeran.  

Asi pidi olema eriti hull ju. Läksin akna juurde ja võtsin sealt kalendri alla. Lappasin selle läbi ja minu õnneks oli seal ka vene keeles paari lausega ära mainitud mardi- ja kadripäeva tähendus. Rääkisin, et lapsed käivad neil päevadel kommi nuiamas. Ju nad siis ei teadnud, et selles korteris elavad vene keelt kõnelevad inimesed, kes meie vanarahva pühadest pole kuulnudki. Ka vene kultuuris on ju omad pühad ning oleks hea, kui inimene, kes siin elab, teaks ka kohalikust kombestikust ja tavadest midagi.

Pole vaja kohe otsida natsionaliste ja seostada seda poliitikaga. Keegi ei tulnud teid hirmutama ega kippunud teie elu kallale. Lapsed tahtsid lihtsalt kommi. Kõik, kes ruumis olid, kuulasid mind vaikselt. Ma polnud oma töötamise jooksul nii pikalt veel rääkinud. Lõpetasin jutu ja istusin laua taha ning hakkasin edasi oma arvestusi tegema. Minu jututund oli lõppenud. Ruumis oli tükk aega vaikus. Keegi ei julgenud midagi lausuda. Tavaline jutustamine läks lahti aga alles pärast lõunapausi.

Proua raamatupidaja tõi isegi mulle karbi komme tänuks selle eest, et ma talle olin asja ära seletanud ja ta oma hirmudest oli lahti saanud. Avasin selle karbi ja pakkusin kõigile komme. Karp jäi lahti kuni tööpäeva lõpuni. Mina seda koju ei viinudki. Kõik võisid sealt suud magusaks teha. Peale seda seika, vaatas ka meie uus raamatupidaja mind teise pilguga. Ilmselt sain tema silmis eskimost kõrgema staatuse peale. Nii võib ju juhtuda inimesega, kes ei ole endale suvatsenud selgeks teha siinseid kombeid. Küll oli hea süüdistada kõiges natsionaliste.

Oleks see proua vaevunud kohalikke kombeid natukegi tunda, poleks tal probleeme tekkinud ja kõik oleks korras olnud. Nüüd aga oma teadmatusega tekitas ta ise endale palju küsimusi ja hirme. Niisugune lugu juhtus kunagi minu töökaaslasega. Hirmul on suured silmad ju.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta