Viimasel ajal räägitakse palju suhkrust. Moes on madala süsivesikutesisaldusega dieedid ning ka Eesti toidutootjad on toodetes suhkrusisaldust vähendanud. Kahjuks on tarbijate teadlikkus toitumisalase info lugemise osas endiselt madal. A. Le. Coqi turundusjuht Katrin Vernik selgitab, kuidas pakenditel olevat toitumisalast infot õigesti tõlgendada. 

Eestis müüdavatele toiduainetele kehtivad märgistuse osas kindlad nõuded. Saades aru, kuidas pakendiinfo on üles ehitatud, on võimalik enda vajadustele vastavalt sobiv menüü kokku panna. Pakenditel peavad olema kirjas kõik koostisosad, mida toode sisaldab. Loetelu koostatakse koostisosade osakaalu järgi – suurema osakaaluga koostisosad eespool.

Enamikel Eestis müüdavatel toiduaine pakenditel peab olema toodud välja info energiasisalduse, rasvade  sh küllastunud rasvhapete, süsivesikute sh suhkrute, valkude ja soola koguse osas. Lisaks võib olla kirjas info muude toitainete, nt polüküllastumata rasvhapete, kiudainete, vitamiinide või mineraalainete sisalduse kohta.

Suur osa pakenditel olevast infost tekitab aga tarbijates endiselt segadust. Näiteks on laialt levinud mitmed väärarusaamad pakendile lisatud süsivesikute ja suhkrute koguse osas - inimesed ei oska vahet teha süsivesikutel, looduslikel suhkrutel ja lisatud suhkrutel.  

Süsivesikud on organismi põhiliseks energiaallikaks, kattes tavaliselt umbes pool organismi energiavajadusest. Süsivesikutest saadav energia pärineb peamiselt suhkrutest ja tärklisest, vähem kiudainetest ja polüoolidest.

Suhkrud saab jagada tinglikult jagada kaheks. Looduslikult esinevad suhkrud on sahharoos, glükoos, fruktoos ja laktoos. Lisatud suhkrute puhul on tegu tootele valmistamise käigus lisatud nö lauasuhkruga, mis võib olla valmistatud suhkruroost, suhkrupeedist või muust sarnasest looduslikust allikast. Oluline on mõista, et lisatud suhkrud on keemiliselt koostiselt praktiliselt ühesugused, sõltumata algallikast või värvusest. Kuna toidupakendile peab märkima selles sisalduvate suhkrute üldkoguse ning lisatud suhkruid eraldi koguseliselt välja ei tooda, siis võib jääda ekslikult arvamus, et pakendil olev märge „suhkur“ viitab lisatavale suhkrule.

Paljud Eesti tootjad on asunud toodete suhkrukogust vähendama. Et sellised tooted poelettidelt üles leida, võib otsida märget „vähendatud suhkrusisaldus“. Samas tuleks aga meeles pidada, et sellist märget võib kasutada alles siis kui toode sisaldab vähemalt 30% vähem  suhkrut kui teised samalaadsed tooted. Ka sellise tähistuse juures on endiselt oluline uurida, mida toode veel sisaldab, kas tegu on koostisosa enda loomuliku suhkru (nt mahlas leiduv puuviljasuhkur)  või lisatud suhkrutega, ja kui palju süsivesikuid seal kokku on.  

Lisatud suhkrute osakaalule annab otsese viite toidu koostisosade loetelu. Mida eespool on seal suhkur, seda rohkem seda tootesse lisatud on. Kui koostisosade loetelus suhkur puudub, kuid toitumisalase teabe all on see kirjas, on tegemist koostisosa enda loomuliku suhkruga. Suhkruid ei pea kindlasti kartma, kuid teadlikkus sellest, kui palju neid mingites toodetes on, aitab tasakaalustatud menüüd paremini planeerida

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta