Mida noorem oled, seda suuremat elevust kooli minek tekitab. Oled ühtäkki palju suurem ja iseseisvam. Üritades piiluda oma viimast aastat eelkooliealise tütre pähe, siis näen seal ootust saada uusi sõpru, uusi tarkusi ning lõpuks ometi tegeleda millegi asjalikuga ja boonuseks vabaneda lõunauinakute taagast. Jah, osa kooli minekust ju ongi täpselt nii tore, selle veidi varjulisemaks pooleks tuleb aga ka valmis olla ja osata end kaitsta.

Koolikiusamise esimeste algetega puututakse kokku tegelikult juba lasteaias. See ei ole nii, et alles kooli minnes muutuks laste peades miskit. Juba lasteaias osatakse märgata erinevusi, mis tekitab tõrjumist, olgu selleks teistsugused lelud, riided, aktsent, temperament või kas või prillide kandmine.

Kuivõrd on tegemist aga olelusvõitlusega ja enda koha leidmisega grupis ning kust alates on tegemist probleemsemate juhtumitega, sõltub kõik sellest, kuidas sihtmärk ennast tunneb. Kindlasti ei ole koolikiusamine üksnes füüsiline vägivald, märksa suuremaid jälgi võib lapse hinge jätta vaimne kiusamine – alandamine, norimine, ignoreerimine.

Igaüks saab sekkuda

Nii kaua, kui on koolis käidud, on ühel või teisel viisil kokku puututud ka kiusamisega. Pea igaühel on rääkida oma lugu, olgu siis kiusaja, kõrvalseisja või kiusatava poolelt. Kelle jaoks nali, kelle jaoks tõsine hingeline trauma. Nõnda võibki kergelt tekkida käsi laiutav suhtumine, et mida mina teha saan. Tegelikult saab küll – igaüks saab.

Kui juhtum leiab aset kooli territooriumil, siis peab kool igal juhul sekkuma, teavitama vanemaid ja sõltuvalt olukorrast politseid. Sekkuda saavad ka lapsed ise. Väga palju on neid, kes näevad pealt, kuid ei peata ise kiusajat ega räägi sellest ka kellelegi teisele.

Lapsel on mure

Lapsemure.ee foorumist võib leida mitmeid abipalveid, mis kõlavad umbes nii: „Ma ei suuda välja mõelda, kuidas võidelda koolikiusamisega. Tundub, nagu miski ei aitaks. Õpetajad ei näe, kõik toimub varjatult, rääkimine pole aidanud.“

Ühe foorumis kohatud soovitustena ignoreerida kiusajat tihtipeale ei toimi, eriti kui tegemist on füüsilise vägivallaga või pikemaajalise vaimse kiusamisega. Tuleb ikkagi abi küsida ja rääkida probleemist. Esimene samm lahenduse leidmisel on pöörduda õpetaja või vanemate poole, kes kaasavad ka kiusaja ja tema vanemad.

Väga olulist rolli mängib sellistes juhtumites õpetaja, kes saab kokku koguda kõik asjaosalised ning selgitada tervele klassile, mis valesti tehti ja kuidas saaks taolistes olukordades tegelikult käituda. „Selliste vägivallajuhtumite puhul oleme teinud nii lasteaede vanemates rühmades kui ka klassides erinevaid rollimänge, pannes last, kes teisi kiusab, kaitsja rolli, et siis tagasi peegeldada selle teise lapse tundeid.

Ja endine kiusaja saab ka kogeda tunnet, kui teisi kaitsed. Laste endi sõnade järgi on see neile uus ja väga head tunnet tekitav kogemus. Sest sageli ei saagi kiusaja aru ju, mida teine tunneb. Ega ükski laps ka niisama kiusa – tema käitumisel on omad põhjused. Kõik sõltub selle lapse kasvukeskkonnast ja sellest, mida ta ise on pidanud läbi elama,“ selgitab Marina Paddar.

Peata kiusuring!

„Täiesti närvi ajavad need vanemad inimesed, kes ajavad sellist juttu, et räägi emale ja teata kooli, räägi õpetajale. Kui hakata kitse mängima, nagu siin soovitatakse, siis seda enam oled kiusatav!“ kirjutab üks poistest lapsemure.ee foorumis. See on tõepoolest hästi levinud kartus, et kui ära kaeban, siis kiusatakse veel hullemini. Samal põhjusel ei julge vahel ka õpetajad ise sekkuda, eriti kui õpilane on pärit mõnest prominentsest perekonnast. Aga mida siis teha?

„Kaebajale makstakse kätte – see on müüt!“ veenab Marina Paddar ning viitab, et selliste asjade lahendamine ongi õpetaja töö üks tahke, millega tuleb hakkama saada. Omast kogemusest teab ta ka kinnitada, et üliharva, kui selliseid ähvardusi reaalselt ellu viiakse.

„Mis siis on parem, kas ükskord seista täie rinnaga vastu ja öelda, et mina ei luba ennast lüüa, või iga päev käia mööda kooli seina ääri? Ei saa nii, et jäädki kartma ja saad aina uuesti peksa! See ei ole lahendus. Tuleb otsida ikka lahendus sellisest olukorrast väljapääsemiseks,“ tõdeb Marina Paddar ning soovitab vastu hakata nii sõnas kui teos.

Seejuures pöörab ta tähelepanu ka kehakeelele, et sõna ikka sirgel seljal maksma panna. Kui vanem hakkab kodus kohe katkise koolikoti või püksipõlve pärast pahandama, on lapsed väga varmad ütlema, et tegelikult müramise käigus katki läinud ese hoopis vägivaldse ründe tõttu purunes. Vanematel soovitab Marina Paddar kodus rahulikult asjad selgeks rääkida, et pärast kooli asju klaarima minnes hoopis vastupidine jutt oma lapse räägitule ei ilmeks.

Kõik taunigu kiusamist

Mistahes kiusamise märkamisel on oluline sekkuda, ent veelgi rohkem annab ära teha ennetustööga ja pideva selgitamisega. Mida varem probleemile jaole saada, seda parem nii kiusatavale kui ka kiusajale endale, kes ühelt poolt võib õppidagi valesti käituma ja teisalt võib hiljem oma südant halva käitumise pärast valutama hakata.

Selleks, et vältida kiusamise sihtmärgiks muutumist, ei ole tarvis valida mitte pooli, vaid murda ring, asudes kiusatava kaitseks välja. See ei tähenda, et peaks ennast ohtu seadma, kuid kindlasti tasuks rääkida juhtunust õpetajale või oma vanematele.

Marina Paddar on veendumusel, et väga palju saab olukorra muutumise heaks ja suuremate probleemide ennetamiseks teha õpetaja, kes teab väga hästi, millised lapsed tal klassis on. Üheskoos saab arutada, kuidas ühes või teises olukorras saanuks käituda, ning saab rääkida ka erinevustest, et kasvatada lastes sallivust.

Tõsi, ei piisa, kui ainult üks õpetaja südamega võitleb kiusamise vastu – oluline on, et kogu koolis taunitaks kiusamist. Selle kinnituseks märgib Marina Paddar, et kui kool pöördub mõne tõsisema probleemiga politsei poole, siis kindlasti ei vii see kooli mainet alla, vaid vastupidi, kannab olulist sõnumit, et selles koolis vägivalda ei lubata.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta