Arenguriikide inimeste elukvaliteet ja tervis on otseselt seotud konkreetses riigis leiduvate looduslike ressurssidega. Ümbritseva looduskeskkonna seisund määrab ära igapäevase tarbitava toiduainete hulga, toidu ja hingatava õhu kvaliteedi ning puhta vee kättesaadavuse.

Riigid, mille maapõues leidub hinnalisi metallimaake, on välismaailma tugeva surve all – nõudlus kulla, hõbeda ja teiste väärismetallide järele aina kasvab ning kaevandavate ühiskondade keskkond degradeerub järjest kiiremas tempos.

Maavarade hankimiseks kasutatavad tegevused hävitavad kohalikke kogukondade metsasid, põllumaid ja veekogusid. Loodus- ja tervisekaitse ebapopulaarsuse, finantside nappuse, rahvusvaheliste suurkorporatsioonide ignorantsuse ning nõrga keskvalitsuse tõttu ei ole nendes piirkondades keskkonnakaitsemeetmed laialdaselt kasutuses.

Allmaakaevandamise ohud

Kullakaevanduslinnas Presteas elades käisin kaemas kohalike maa all kaevandavate kaevurite tööd. Passiivse vaatleja rolli asemel sattusin kullakaevuri rolli ning laskusin ligi 100 meetrit maa alla ulatuvatesse tunnelitesse.

Tunnelites on palav, pime ja õhku napib ning ronimine on ohtlik. Igaüks selle tunneli ümber toimetavatest meestest (üldiselt on kullakaevandamise sektoris hõivatud ka naised ja lapsed) teab, et tegemist ei ole jätkusuutliku karjääriga, kuna tervis ei pea seda tööd tehes kaua vastu. Töö on ohtlik, kuid alternatiivse sissetulekuallika puudumise tõttu ei jää kaevuritel muud üle.

Samuti ei kasuta peaaegu keegi kullakaevandamise sektoris hõivatutest kaitsevahendeid, et kaitsta end varingute eest ja hoida enda nahka kemikaalidega kokkupuutumast ning kaitsta hingamisteid ohtlike aurude ja tolmu eest. Seda peamiselt vähese teadlikkuse ja rahanappuse tõttu.

Kaevur sisenemas tunnelisse. See konkreetne tunnel on hästi kindlustatud ning puur (puidust ehitatud kindlustus) on kvaliteetne. Puur kaitseb kaevureid varingute eest ning lihtsustab ronimist. Tunnelite ehituse ja kindlustamise kvaliteedi tase on erinev sõltuvalt kaevurite oskustest ja finantsidest.

Tunnelid, kus kaevandamine on lõpetatud, on suureks ohuks nii inimestele kui loomadele. Sageli jäetakse kaevandatud augud lihtsalt maha ilma neid kinni ajamata. Hüljatud augud põhjustavad õnnetusi ning on sobivaks paigaks malaariasääskede paljunemiseks. See on põhjuseks, miks kullakaevandamise piirkondades on malaaria levinum kui mujal Aafrikas. Alternatiivina kasutatakse aukude kinni ajamiseks prügi.

Prügiga täidetud mahajäetud kullakaevandamise tunnel.

Pinnakaevandamise keskkonnariskid ja veekvaliteet

Kui allmaakaevandamise suurim risk on otsene oht kaevurite tervisele ja elule, siis pinnakaevandamisel ja veekogudes kaevandamisel on suur negatiivne mõju keskkonnale. See keskkonnamõju määrab kohalike kogukondade elukvaliteedi ja tervise.

Kaevandatud aladest jäävad maha tohutud suured kasutuskõlbmatud maa-alad. Pinnas pööratakse pahupidi, viljakad mullad rikutakse ning maapind reostatakse erinevate kemikaalidega. Sageli kaevatakse üles kohalike elanike istandused, põllumaad ja elumajade alused maad. Kaevandatavate alade läheduses asuvatel põllumaadel kasvatatud toit on rikutud tolmu, kemikaalide ja raskemetallidega.

Jõgedel kaevandamine ja kullaliiva pesemine rikuvad ümbritsevate veekogude vee. Sageli suunatakse jõed oma tavapärasest sängist eemale, et kulda sisaldav põhjamuda üles kaevandada. Sellega hävitatakse kogu jõe ökosüsteem. Alternatiivina kaevandatakse paatidega veekogul, mille tulemusena seguneb punakas põhjamuda veega ning muudab vee läbipaistmatuks ja kasutuskõlbmatuks.

Kulla pesemise tulemusel rikutud vesi. Vesi suunatakse loodusesse, kust see jõuab jõgedesse ja järvedesse.

Kogukonnad, kes sõltuvad igapäevase toidu hankimisel vaid lähedalasuvate põllumaade saagist, jõgede kalavarudest ning kelle ainukeseks veeallikaks on jõed ja järved, seisavad silmitsi katastroofiga.

Kulla rafineerimine

Oht kullakaevuritele, ümbritsevale keskkonnale ning kohaliku kogukonna tervisele ei lõppe kullakaevandamise tegevustega. Kaevandatud kulda sisaldav liiv ja kivimid läbivad mitmeid protsesse enne, kui saadakse kätte puhas kuld. Nende protsesside erinevates etappides kasutatakse tervisele ja keskkonnale ohtlikke kemikaale.

Kaevandusest saadud kivimimaterjal purustatakse ja kuivatatakse. Seejärel kivimipulber pestakse mitmes erinevas etapis, et eraldada kuld muust materjalist. Pesemisprotsessis lisatakse pesuveele elavhõbedat. Elavhõbe seob väikesed kullaosakesed suuremateks kulda sisaldavateks pallikesteks.

Kaevandustes töötavad ka väga noored poisid ja tüdrukud. Kullakaevanduse kogukondades on kulla tõttu noorte koolist väljalangemise osakaal väga kõrge. Suur hulk noori loobub koolis käimisest ja otsib tööd kullakaevandustes. Kulda pestakse paljakäsi ja ilma mingisuguseid kaitsevahendeid kasutamata.

  Noored kullakaevurid kulda pesemas.

Noored kullapesijad on igapäevaselt otseses kontaktis elavhõbedaga. Elavhõbedat (ja muid kemikaale) sisaldav reovesi suunatakse otse keskkonda. Raha, tehnoloogia ja teadlikkuse puudumise tõttu ei puhastata vett enne keskkonda suunamist. Kemikaale sisaldav reovesi jõuab seega ümbritsevatesse jõgedesse. Jõgede vett kasutavad kohalikud kogukonnad nii joogiks, söögi valmistamiseks kui pesemiseks, jõgedes elavaid kalu ja krabisid toiduks.

Elavhõbe seob kulla pallikesteks ning jääb kullapallikest hõbedase kihina katma. Et kuld elavhõbeda alt kätte saada, on tarvis pallikest põletada. Põletamisprotsessi käigus eralduvad väga mürgised elavhõbeda gaasid. Kulda põletatakse kinnises ruumis, lahtisel tulel ilma kaitsevahendeid kasutamata.

Elavhõbeda gaaside sissehingamine põhjustab erinevaid tervisekahjustusi. Tõsisemad nendest on hingamisteede haigused ja negatiivsed mõjud närvisüsteemile. Elavhõbeda gaaside sissehingamisega seostatakse õpiraskusi, vaimset alaarengut, kuulmisvaegust jms. Eriti ohtlik on elavhõbeda gaaside sisse hingamine lastele ja lapseootel naistele.

Pärast põletamist saadud juba kullavärvilised kulda sisaldavad pallikesed purustatakse uuesti. Magnetitega eraldatakse raud. Tolmu ja muude kivimiosakeste eraldamiseks keedetakse saadud puru happega. Pärast happega keetmist on kulla seast eemaldatud ka tolm ja muud kivimid.

Kullaliiva põletamine happega.

Viimase etapina kuumutatakse kulda kõrgel kuumusel gaasi abil. Vedel kuld valatakse vormi ja jahutatakse. Seejärel näeb kuld juba meile tuttav välja. Kulla rafineerimise protsessi tulemusena kasvab kulla hind neljakordseks.

Siinkohal võib igaüks mõelda, kas paar kuldseid kõrvarõngaid on ikka seda kõike väärt. Kas enese kaunistamine kuldse keega kaalub üles negatiivsed sotsiaalsed ja keskkonnamõjud kohalikes kogukondades?

Rafineeritud kuld.

Kullasõpradele lohutuseks pakub moodne maailm õiglasemaid alternatiive väärismetallide tarbimiseks. Vastutustundlik tarbija, kes huvitub toote päritolust ja mõjudest, mida tootmine kohalikele kogukondadele põhjustab, leiab tänapäeva kirevalt tarbimismaastikult ka endale sobiliku toote.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta