Kolm Kasispea meest istusid paati. Neljandaks olin mina, nende suurim sõber. Kaks meest sõudsid ja kaks vaatasid niisama ringi, kas mõnda lugu silmapiiril ka ei ole.

Nad sõudsid põiki üle suure Eru lahe ja siis veel Palganeeme tipust mööda Mädalahele, mis Käsmu poolsaart põhjast piirab.

Lugu me ei olnud veel sügiseselt lahelt leidnud ja keerasime otsa ringi kodusadama poole tagasi.

Kui maa poole merd suur must angerjas lainteharjal ujuma hakkas, tundus kohe, et lugu sügispäevast leitud on. Me sõudsime talle lähemale ja selgus, et angerjas madalas rannavees kummist on ja lahepõhjas rauast monstrumi küljes kinni otsapidi on.

Angerjajaht lõppes ja neli meest sõudsid koos kummiangerja looga rannaküla lautrisse tagasi. Naerda sai Sandströmite pere ja kogu Kasispea.

Naersin sügisest naeru minagi ja mina ju olingi see, kes kummivoolikut angerjaks esmapilgul pidas. Natuke naersin ja naersime jälle ka iseendi üle ning muidu tõsiste rannameeste seas võib sedagi vahel harva teha.

Mädalaht, 1992. 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!