Oma maja juures rahmeldasin ma mitu aastat. Algul tundus, et isu ei saagi tööst ja maja omaniku mängimisest kunagi otsa.
- Marek Vahula lood
- 2. mai 2024
Ometi vähehaaval rauges sahmerdamise ind ja kuigi kõik vajalik sai valmis, ei tahtnud ma veel seal lõpetada. Ja üks sügisene päev tõigi uue mõtte mulle pähe. Seda justkui elektripostist varisenud toonekurepesa asemele.
Seekordne tegu oli juba minu kui linnumehe moodi. Kuusehekist allesjäänud kuusel lõiguti latv ja okstest tehti uus kurepesa. Sügisene tegu jäi minu jaoks sealse külaelu viimaseks.
Ometi oli ta juba minu moodi rohkem kui ülejäänud kolme aasta sealsed kõik kokku. Ja nii ma sahmerdasin ja kui uus kurepesa valmis sai, tundus juba siis, et olen õigete tegude maailma tagasi pöördumas ning ometi olin ma ju löönud siin kolm aastat majatantsu ja laulnud õuelaulu.
Mõistus tuleb ikka inimesele ise külla. Nii tegi ta ka minuga, sest rohkem külla tulejaid seal kaugel nagu polnudki.
Kauksi, 1998.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
