Üks kahe mehe tants ei saanud linnatänavatel otsa. See viis nad mõlemad Tatra mägedesse, mis nii madalad polegi kui eemalt arvatakse.

Seal ühe kuristiku serval me istusime  jalad üle kaljuserva, sest olime matkaplaanist ette jõudnud. Muud nagu polnudki meil teha. Ajasime pisut rumalatki juttu. Inimesel tulevad kõiksugu lollused pähe just siis kui midagi teha parajasti ei ole.

Reigo Lehtla ja mina, olime üks paras paar. Üks tõsisem ja kinnisem, teine avatum ja lõbusam.

Järsaku serval rääkisid kaks meest maast ja ilmast. Õnneks olime vaid kahekesi nii, et keegi meist ja meie rumalavõitu juttu kuulamas ei olnud õnneks.

Kui peale kolmetunnist peatusehetke saabus aeg edasi minna, lõppes inimlik rumalus ja kaks meest olid jälle targad matkajad.

Sealt kuristikuservast võtsin kaasa aga hea tarkuse, et inimesel ei tohi kunagi igav olla.

Muidu tulevadki igasugu muud mõtted pähe, millega tarkadel inimestel tavaliselt midagi peale pole hakata. Need rumalad jutud jäävad siinkohal välja rääkimata, sest terves maailmas palju niigi rumalust on ja meie hingesooviks ei olnudki seal kaljujärsaku veerel uut rumalust ilma juurde sünnitada. 

Kõrg-Tatrad, 1993

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta