Kanadast osales Teeme Ära Maailmakoristuses sel aastal Nova Scotia provints. Omanäolise kampaania käigus vesimaaliti Halifaxi tänavatele koristuspäeva teabesildid. Idee autor ja teostaja John Coatsworth aka Coatsy kirjeldab, kuidas ta sürdgrafitiaktsiooniks ise survepesuri ehitas, video kõrvale teeme juttu Kanada vabatahtlike kultuurist, tarbimisest, prügist ja koristamise mõttekusest, geriljaturundusest ja sellest, mis on meie elustiilivalikute tegelik hind.

Sa nimetasid end Nova Scotia koristuskampaania vaniljegeriljaks. Mida see tähendab?

Minu arvates kasutatakse mõistet "gerilja" reklaaminduses valesti, öeldes, et see on igasuguse mittetraditsioonilise meedia kasutus (väljaspool veebi, trükist, teadetetahvleid, nüüd ka välireklaami). Minu jaoks on geriljal ainult üks tähendus: siss - sõdur relvastatud üksuses, mis võitleb okupeeritud territooriumil väikeste gruppidena, häirides suuremat vaenlast äkkrünnakutega, saboteerides kommunikatsiooni- ja varustusahelaid, et õõnestada vaenlaste kampaaniat. Alles nüüd lisan selle turunduse mõistele. Vaenlaseks on sedapuhku valitsevad mõtteviisid ja praktikad.

Minu definitsioon tuleneb raamatu "Sõja Seadused" ("The Art of War") lõdvast tõlgendusest. Igaüks, kes enda arvates maailmas midagi head teeb, peaks seda raamatut lugema. Meeldib see teile või mitte, aga te võitlete suures lahingus, ja selleks on sõjakunstis omad meetodid...

Mis see geriljaturundus endast kujutab?   

Võta kõik, mis suurtest tegijatest üle jääb, ja kasuta seda nende vastu, et oma asja ajada. Loodetavasti tahad sa sellega midagi head teha nagu minagi. Teisiti öeldes mõtle nagu raipesööja.

Selle seletamiseks pole piisavalt sõnu. Tahad õppida? Tule Kanadasse, ma näitan, kuidas seda teha.

Mida sa lisaks sürdgrafiti mõttele ja ise survepesuri ehitamisele veel Nova Scotia koristuspäeva heaks tegid?

Kleepisin Halifaxi poolsaare postreid täis ning osalesin koristuspäeval. Kuid kuude kaupa enne seda istusime pea kolm korda nädalas koristuspäeva peakorraldaja Neil Baileyga minu juures ja mõtlesime igasuguseid asju välja.

Oleks ma meie mõttekodasid vaid filminud - meil tekkis nii palju käegakatsutavaid, elluviidavaid loovmeedia ideid koristusaktsioonidele. Pooled on ununenud, aga enamik märkmeid on ikka veel mu seina peal.

Mis või kes innustas sind sellise algatusega ühinema?

Kaks sõna: Neil Bailey. Oleme Neiliga algusest peale suured sõbrad.

Peale Humberi kolledži lõpetamist graafilise disaini ja turunduse alal spetsialiseerumisega geriljareklaamis ja ebatraditsioonilises turunduses, kolisin ma Halifaxi... ja elasin hoolimatult. Üksikasjadesse laskumata - alkoholikütusel hevimetal ja sagedased suvalised ulatuslikud hävitusteod olid osa mu igapäevaelust.

Neil mõistis, et kuigi ma olen ülienergiline, kergesti ärrituv ja lärmakas, on mul vilumusi, mida mujalt naljalt ei leia, ning väga kiirelt õnnestus tal mind veenda, et ma võiksin oma kahtlastest kohtadest õpitud oskusi kasutada end ümbritseva elukeskkonna parendamiseks.

Vesigrafiti... Miks te survepesurit ei üürinud? Kas neid Halifaxis ei ole?

Küsisin ühest asutusest, kus oldi neid valmis laenama, kuid mitte piisavalt hea hinnaga. Parem mõte oleks olnud survepesur osta ning laenata see välja Clean Nova Scotiale. Püüdsin neid veenda oma masinat hankima, aga ma ei tea, miks nad seda ei teinud.

Mida sa selle veepaagiga tegid, et sellest survepesur sai?    

Katse-eksituse meetodil leidsin, et saja liitri mass tekitas piisavalt survet põhjakraanist tulevale veele. Survepesur tõmbab lihtsalt vett pumpa, aga on vaja natuke rõhku konvertimiseks. 70-100 PSI muundatakse 2400PSI-ks. Lahe!

Kas ma sain õigesti aru, et sa kasutasid vihmavett?    

Seekord kasutasin kraanivett, aga pikema planeerimisega oleks suurepäraselt saanud kasutada ka vihmavett. Läinud kevadel sadas Halifaxis 40 päeva järjest. Siin on nii palju vihma, et inimesed ütlevad: "Ujun kohe kohale", kui lähevad kellegagi kokku saama.

Millega sa õieti elus tegeled?

Ma olen vabakutseline loovisik. Olen teinud lugematul hulgal erinevaid töid. 31 eluaasta jooksul olen jõudnud elada Kanada viies erinevas provintsis enam kui 48 aadressil.

Isa kasvatas mind kauplejaks ja moosekandiks. Võtsin 20 000 dollarit laenu, et omandada haridus, mis võimaldaks töötada reklaamiagentuuris ja teenida 40 000 aastas, pumbates inimmassidele ajudesse ja kõhtu masstoodetud rämpsu.

Sain oma diplomi kätte ja kasutan seda pere-pisiäride, sõltumatute projektide ja ettevõtjate harimiseks, et neid tugevdada ja nende arenguvõimet tõsta.

Kasutan sama diplomit, et ära panna reklaami- ja marketingiinimestele, kes müüvad end omakasu nimel, luues reklaame firmadele, mis reostavad planeeti ning sadu miljoneid inimesi ja nende mõtteid üle maailma.

Millega ma tegelen? Elan vaesuse piiril, ümbritsedes end tööstusjäätmete ja ehitusmaterjaliga, pea täis nippe ja plaane, mille eest suvaline agentuur hästi maksaks, aga ma annan need ideed inimestele, kes teevad maailmale pigem head.

Mis sa arvad, mis innustab kanadalasi heade tegudega panustama?   

Mulle meeldiks mõelda, et see on lihtsalt midagi inimlikku. See pole kerge küsimus, aga ma arvan, et me oleme lihtne riik; nii lihtne, et õiged ja valed asjad on väga silmatorkavalt äratuntavad.

Samuti, mis puutub näiteks jagamisse, siis ma usun, et enamikel juhtudest on võimatu millestki tõeliselt rõõmu tunda ilma seda jagamata. Ütleme nii, et kui meil on pidu ja keegi saab mingil põhjusel haiget, siis on natuke raske hoolimatult edasi pidu panna - ikka püüad teist aidata.

Kui tavaline on olla vabatahtlik Kanadas?

See on üsna levinud. Peaaegu iga väljaspool Kanadat juhtuva katastroofi puhul lähevad appi meie vabatahtlikud. Vabatahtlikkus on inimlik.

Olen osalenud paljudes projektides. Mulle meeldib mõelda vabatahtlikkusest kui kultuurist, mis on minu meelest väga mõjus psühhograafia. Inimesed tahavad olla osa millestki endast suuremast.

Vabatahtlik töö on selles mõttes suurepärane, et kui sa näed, et midagi oleks vaja ära teha, kuid üksi ei käi jõud üle, siis on võimalik, et mõned teised inimesed mõtlevad samamoodi ning koos on eesmärk käegakatsutavam. Palju käsi, kerge töö, nagu ütlesid mu õpetajad.

Mida sa arvad kõige puhtaks koristamise mõttest? Mida see maailmale annab?

Sellest pole kasu, kui sellega ei kaasne laialdast teavituskampaaniat teemal, kuidas kokku ostetud tooted kuhjuvad kokku maailma reostuseks.

Ära saa valesti aru: ma arvan, et maailmakoristuse idee on suurepärane, aga ma võin täie kindlusega öelda, et on olemas miljarditel dollaritel töötavad mõttepajad, mis treenivad masse üle maailma käituma vastupidiselt.

Koristuskampaaniale lisaks peab looma ka otsese seose meie elustiili ja sellest tekkiva prügi vahel.

Maailmas kulutatakse miljardeid selleks, et treenida masse ignoreerima äraviskamisel põhineva eluviisi tagajärgi. Koristage nii palju kui tahate, aga tulekul on rohkem - triljoneid tonne prügi, mida koristada ja mida tekib aina juurde.

Mida see maailmale annab? Loodetavasti lootust... Kindlasti näitab see meile, kuidas prügi natuke rohkem ringi liigutada. Koristamine on tore, aga kaugeltki mitte piisav.

Kas prügikast tänaval on see, mida me vajame? See paigutab vaid prügi tänavalt ära ja mida selles head on? Kui ei näe, siis pole olemas? Kõlab nagu äraviskamist propageerivate korporatsioonidega koostöös disainitud elukeskkond: "Ma panen selle prügikasti ja see haihtub sealt. Probleem lahendatud!"

Kui tahate näha, kuhu läksid kõik lapsepõlves nalja pärast tualetipotist alla lastud asjad, guugeldage fraasi "garbage island" - need on nüüd Vaikse ookeani hoovuses või ühes neljast ülejäänud meie ookeanides hõljuvast prügimassist, keereldes põletava päikese all, lagunedes aeglaselt mikroplastiks, mida söövad kõik kalad, keda sööme meie.

Mida sa ütleksid inimestele, kes alles korraldavad oma maal koristuskampaaniat?

Koristamise aktsioon liigutab vaid prügi eest ära. Kui sa koju lähed ja vaatad kõiki neid asju, mis sinu arvates su elu rikastavad - asjad, milleta sa enda meelest elada ei saa, tarbekaubad, kingi-ideed - kujuta ette kõike, mida sa elu jooksul ostnud oled, ja siis mõtle sellele prügimäele Vaikses ookeanis, mis on kaks korda nii suur kui Texas (umbes 30 Eestit) ja kasvab, ja jäta meelde, et tükk sellest on sinu oma. Meil kõigil on seal osa.

Iga kord, kui sa ostad midagi - ükskõik mida -, ehitad sa  pensionipõlve omaenda tükikesele põrgust. Kõlab kohutavalt? Aga see ongi kohutav.

Kas asi on seda väärt? Kui enam ei ole, siis ma kolin kohe metsa tagasi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta