Vahest on nii, et saad asjadest hoopis valesti aru. Ettekujutus ja kartus teevad sinu ajuga oma tööd ja hakkadki nägema asju vales valguses. Lugu, millest ma rääkida tahan, juhtus palju aastaid tagasi. Sel ajal elas mu sõbranna ühes väikeses alevis. Käisin tihti tal seal külas ja tutvusin ka tema pere ja naabritega. Alguses tundus sealne elu isegi vahva ja pikapeale hakkasin plaani pidama, et otsad oma praeguses elukohas kokku tõmmata ja sinna elamine vaadata.

Asi jäi aga katki peale üht judinaid tekitanud vahejuhtumit. Majapidamine, millele ma olin silma peale pannud, meeldis mulle väga. Ta ei olnud ka kallis, ma oleks isegi jõudnud ta ära osta.  

Õnneks suutsin enne ostutehingu tegemist kaubelda endale majas elamiseks mõne kuu pikkuse prooviaja.  See oli selline väikese aiaga pisike maja alevi servas. Naabrid elasid kaugemal, ainult ühe majapidamisega oli ühine tara. Selles aiataguses majas elav paar olid umbes minuvanused, ainult et mees oli kõige ehtsam joodik.

Ütlen selle välja nii nagu asi on ja seepärast väldin siin jutus nimede mainimist. See klaasi tühjendamine härral oli üpris tihe tegevus ja lõppes alati tsüklisse sattumisega. Mina nägin selliseid joomisi pea iga kuu korra. Küll pidas ta siis oma aias kisades ja jorutades mingit kontserdi laadset üritust üksi. Mõnikord ta isegi tantsis seal üksi ringi. Igaühel on ju oma lõbu ning ajaviide.

Kui naaber oli joomane, ei lastud teda ilmselt tuppa. Nii ööbiski ta aias üksi kisades. Ilmselt oli ta seda tüüpi joodik, kes purjus peaga palju lällab. Hommikul kahetses aga suures ahastuses kõvahäälselt töinates oma pattusid. See oli tõeline kassiahastus siis.

Pool alevit kuulis vist seda hala ja töinamist. Kui ma ühel hommikul välja läksin, ulgus naaber jälle. Alguses ma ei näinud teda. Siis aga taipasin, et see lõdisev ja värisev tomp seal pingi peal ongi mu üleaedne.

Vaeseke istus oma õunapuu all nii kägaras, et ei paistnudki esialgu välja. Mõtlesin, et järjekordne kassiahastus ja ei teinud sellest numbrit. Ega ma nagunii ei saanud millegagi aidata.

Joodikut ringi ei tee ja mis see minu asi on, et ta seal pillib. Ega mina käskinud tal juua ja pole ka vägisi talle joodavat sisse valanud. Tegin oma tiiru õues ära ja läksin tagasi tuppa. Kogu see jama ununes. Mul oli endalgi tegemisi küllaga. Valmistasin hommikusöögi, sõin ning tegin muud nipet-näpet. Aknast paistis, et ööga oli küllaltki palju lehti alla sadanud. Õues polnud tuult ja ma otsustasin siis riisuma minna. Mis ma ikka niisama passin.

Suur saarepuu oli puistanud kogu hoovi ja tänava lehti täis. Võtsin kuurist reha ja hakkasin tööle. Kaua ma seal kratsida olin jõudnud, ei tea. Pool hoovi oli igatahes juba puhas.

Järsku nägin ma silmanurgast liikumist naabrite aias. Olin selle ajaga jõudnud üleaedse pillimise unustada.

See mida ma nüüd nägin, ehmatas mind kangeks. Jäin suu lahti vahtima. Naaber oli kuskilt vedanud oma aeda pingile paar suurt kasti ja kõikus ise seal otsas. Kätega üritas ta alumist õunapuu oksast kinni saada. Pihus oli tal veel midagi pikka.

See näis nii nööri moodi. Ma ei tea miks, aga esimese mõttena käis mul peast läbi küsimus, et kas ta nüüd tahab ennast oksa tõmmata. See mehepoeg tuikus seal kasti virna otsas ja mida kauem ma vaatasin, seda jubedam kogu see asi tundus.

Lõpuks ei pidanud ma enam vastu. Nähtav pilt ületas minu taluvuse piirid.

Mõelda vaid ja ma pean seda pealt vaatama, kuidas ta käe oma elu külge paneb. Ma ei taha seda näha. Viskasin reha maha ja läksin päris aia äärde. Käratasin  naabrile kõva häälega: “ Mis asja sa seal ometi teed?”

Üleaedne püüdis oma kastide otsas püsti püsida. Oli näha, et minu küsimus ehmatas teda. Ta isegi võpatas ja paelajupp pudenes tal käest maha. Sain alandliku vastuse, et õuna tahab. Tegin veel tigedamat häält ja lausa kärkisin ta peale: ” Tule kähku sealt alla, muidu murrad veel oma kaela ära. Võta inimene aru pähe ja raputa puud parem, mis sa ronid!”

Lõin selle peale käega ja läksin edasi lehti riisuma. Väga imelik tunne oli hinges. Mulle küll tundus see oli päris viimane minut enne õnnetust. Läbi lehtede sahina kuulsin, kuidas kukkusid õunad naabrite aias. Ju siis sai ta lõpuks aru, et õunu saab ka kergema vaevaga kätte. Ei pea alati turnima.

Ma ei julgenud enam vaadata. Arvasin, et nüüd on ehk kõik korras. Või oli halvema mõtlemine ikkagi minu ettekujutus. Saa siis aru, mis sel mehel tegelikult peas mõlkus. Vähemalt mulle tundus küll, et seal olid muud mõtted, mitte õuna soov.

Üleaedne suutis mind nii ära ehmatada, et ma loobusin sellest majast. Pole mul vaja jagada joodikuga. Kes seda teab, mis ta homme veel teeb. Seekord oli mul siis selline kõhedust tekitav jutt.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta