TÜ looduskaitsebioloogide vastsest uuringust ilmnes, et Eesti metsamajandus muudab oluliselt mustikametsade paiknemist maastikul. Nimelt kaovad raietega arumetsades head mustikakohad mitmekümneks aastaks, ent nende asemele on siirdesoode pikaajalise kuivendamise tulemusel tekkinud (märgalaelustiku arvelt) hulgaliselt keskpäraseid.

Mustikamarjad on tervislikud ning mustikakorjamine on paljudes riikides nii kultuuriliselt kui ka sotsiaalselt oluline. Mustikas on ka ökoloogiliselt võtmetähtsusega liik: tema võsudest või marjadest toituvad paljud putukad ja suuremad loomad, neist omakorda teised. Intensiivse metsandusega riikides on mustika kasvuala kahanenud sagedaste lageraiete tõttu, lisaks vähendab seda näiteks maapinna ettevalmistus metsakultuuride rajamisel.

Ajakirjas “Forest Ecology and Management” ilmuvas teadustöös võtavad TÜ looduskaitsebioloogid nüüd kokku Eesti olukorra, ühendades tervikuks mitu läinud kümnendil Eestist kogutud väliandmestikku. Mustikataimede katvusi uuriti eri vanuses metsadel ja raiesmikel kuues kasvukohatüübis, soometsades vaadeldi metsakuivenduse mõju ning Soomaa piirkonna kahe metsamaastikul kohta koostati 70-aastane tagasivaade mustika ohtruse muutustele.

Selgus, et mõnedki puidutulu saamiseks kasutavad majandusvõtted mustikarohkust ei kahjusta ja mõju pole eri tüüpi metsades ühesugune. Lageraie kahjustab mustikat kõige drastilisemalt paraku just inimestele meelepärastes korjekohtades – palumännikutes väheneb mustika katvus raie järel keskmiselt umbes sada korda ning ka nõuetekohaselt jäetavad vähesed säilikpuud ei leevenda mõju kuigivõrd. Katvus hakkab vaikselt taastuma teisel raiejärgsel aastakümnel, kuid küpse metsa tasemele jääb noorte palumetsade mustikasaak tugevasti alla.

Teisalt on siirdesoode kuivendamine tekitanud mustika kasvualasid märgatavalt juurde rabamassiivide äärealadele – seal on need olulised näiteks metsistele. Marjakorjajad liiguvad soomaastikes siiski palju harvem kui kuivades männikutes. Uuringu üks koostaja, TÜ looduskaitsebioloogia töörühma teadur Liina Remm tõdeb: “Häid mustikametsi on vaja väärtustada mitte ainult puidutulust lähtuvalt, vaid arvestades ka mustika ökoloogilist ja sotsiaalset tähtsust. Selleks tuleb metsamajandust ruumiliselt paremini planeerida ning kasutada mustikametsades tavapäraste lageraiete asemel teisi lahendusi.”

Tartu Ülikooli Loodukaitsebioloogia töörühm

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta