Eesti asenduskodudes elaval 1200 lapsel on toit laual ja tuba soe, kuid võrreldes tavaperes kasvavate lastega ei ole neil kedagi, kes neist tingimusteta hooliks. Kasvatajad ja muu asenduskodu personal lähevad oma vahetuse lõppedes päris oma koju ja nii ei teki lapsel üldse võimalustki turvaliseks kiindumussuhteks. Põhjamaades väga hinnatud Soome päritolu psühhoterapeut Tommy Hellsten on tabavalt öelnud, et laps saaks laps olla, peab tal olema keegi, kelle laps olla, kirjutab SEB Heategevusfondi tegevjuht ja kolme tütre ema Triin Lumi.

Lapsevanemana on minu roll mõelda aastate peale ette ja toetada lapse suureks saamist – innustada käima ja rääkima õppimist, teha selgeks esimesed tähed ja numbrid, viia käekõrval huviringi, harjutada üheskoos võõrkeele kontrolltööks, koguda sääste lapse tulevasteks õpinguteks jpm.

Kuidas kasvatada õnnelikku last?

Mõeldes selle peale, milliseid oskusi oma lastele õpetada, et nad elus hästi hakkama saaksid, soovin ma vanemana eelkõige seda, et nad oleksid õnnelikud – targad, terved, heade sotsiaalsete oskustega ja oma tegemistes edukad.

Mu hea sõber viib oma 2-aastast poega kolm korda nädalas lauluringi, sest ta unistab, et näeb kümmekonna aasta pärast teda rahvusorkestri ridades. Üks noor ema rääkis rongis, et soovib oma pooleaastased kaksikud lisaks lasteaia järjekorrale panna kohe ka jalgpallitrenni ja loovringi nimekirja. Perekonnatuttav aga võttis end nädalaks töölt vabaks, et käia kooli mineva tütrega erinevate koolide sisseastumiskatsetel. Naaber plaanib veeta puhkuse Euroopas, et olla saatjaks 13-aastasele tütrele rulluisuvõistlustel.

Tavapere vanematena ootame oma lastelt ehk liigagi palju ja seame neile suured lootused – võib-olla ihkame südamesopis natuke ka seda, et nad täidaksid meie endi täitumata unistused.

Me teeme oma laste heaks kõik, et nad ei peaks millestki puudust tundma ja saaksid kasvada parimateks… Asendus- ja turvakodudes elavatelt lastelt ei oota üldjuhul mitte keegi mitte midagi. Neil ei ole hoolivat superema, kes sõbrannadega meistrivõistlusi pidades kõik beebidele mõeldud keelekursused läbi käiks, või agarat isa, kes eile sündinud pojale kõik oma tööriistad pärandab ja ootab, et saaks koos põnniga kohe tõelisi meestetöid hakata tegema…

Ta on ju lastekodust!

Eestis on vanemliku hoolitsuseta lastele pahatihti hinnangulised sildid külge riputatud. Õpetaja teab, et see on laps, kellel on sageli kodutööd tegemata ja õppimisvahendid kaasa võtmata – aga mis temast ikka tahta, ta on ju lastekodust! Naaber mõtleb, et mida head saab sellest lapsest üldse oodata, kui ta ema ja isa on nagunii „sellised“. Klassikaaslased tögavad, sest kõigile on ju ilmselge, et ta on natuke teistsugune, juba selles mõttes, et ta ei ela ju „päris“ kodus.

Nad on lapsed, kes saavad palju halbu hindeid. Nad saavad eelarvamuslikke hinnanguid lähikondsetelt, kes on veendunud, et nad on halvad. Sellega aga hävib miski, mis on lapses väga oluline – tema enesekindlus. Võttes ära enesekindluse, kasvatame asutustes lapsi, kes on juba enne ellu astumist alla andnud.

Asenduskodudes on laps ümbritsetud küll headest täiskasvanutest, kes panustavad tema heaks 24 tundi ööpäevas, ent töötajatel on vahetustega töö, inimesed on erinevad ja vahetuvad. Päris ema ei ole ju emarollis vahetusega ega astu vahepeal rollist välja.

Kui asenduskodu lapsel on lauluvõistlus kodust sada kilomeetrit eemal, siis on raske leida lapsele saatjat, kes omast vabast ajast seda teeks. See on mõistetav, sest töötaja ei taha ju oma peret millestki ilma jätta, aga kaotajaks on ikkagi enamjaolt vanemliku hoolitsuseta laps. Oma kodus kasvava lapsega läheme sellistele väljasõitudele kaasa, kas või nui neljaks!

Iga laps on eriline! Igal lapsel on õigus ja vajadus elada peres!

Nii on tavapärane, et vanemliku hoolitsuseta laste andeid ei märgata ja neile ei anta alati võimalust õnnestuda. Asenduskodu töötaja tööjuhendis ei ole ülesannet leida igas lapses miski, mis muudab just selle lapse eriliseks. Aga kõik lapsed on omamoodi andekad ja keegi neist pole siia ilma loodud kaotajaks – neil on lihtsalt puudu see ÜKS, kes oleks alati lapse jaoks olemas ja kellega tekiks turvaline kiindumussuhe. Kiindumussuhtest sündinud turvatunne annab lapsele enesekindluse, julguse ja võimekuse elus edasi minna.

Oma kodus kasvavatesse tüdrukutesse panustan ma kõik – oma usu, lootuse ja armastuse, oma soojuse ja läheduse, oma aja ja raha, oma tarkuse ja hoole, stabiilsuse ja järjepidevuse. Teen kõik endast oleneva, et tulemuseks oleks õnnelikud ja toimetulevad ühiskonnakodanikud.

Iga Eestimaa laps on väärtus. Ma usun, et lapsed sünnivad südames – ühed annavad lapsele elu, aga mõnikord tuleb teistel vanematel õpetada last seda elu elama.

MTÜ Oma Pere kutsub kõiki 2. juunil kõndima Eestimaa südamesse - Paidesse. Nii on võimalus anda oma panus teadlikkuse tõstmisele, et iga laps vajab kasvamiseks turvalist ning armastavat peret.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta