Mida kauem siin maailmas elan, seda enam roheliseks muutun. Omamoodi paradoksaalne, kuid samas üsna loogiline, kuna aina rohkem näen, kuidas inimesed kasvavad vaimus, et universum kuulub meile ja ainult meile, rääkimata meie Maast. Põhiline, mis meid näikse innustavat, on majanduskasv, seegi suuresti veel industriaalajastule kohaselt, peaasjalikult maavarade arvelt.

Paljud ei soovi sellele mõelda, kuid see pole sugugi nii kauge tulevik, mil maavarad ammenduvad. Pole kauge tulevik ka see, kui tänase suuna muutmata kujul jätkudes oleme põldude defitsiidis sunnitud maha raiuma viimasedki metsad. Ma siiski usun, et alternatiivne, helgem tulevik on võimalik. Ma ei soovi selles tekstis keskenduda metsale, veel vähem majandusele, kirjutan hoopis metsloomadest, keda hoitakse vangistuses puuris, ja ookeanikaladest, kes on sunnitud piinlema akvaariumis.

Tunnistan, olen aastate jooksul nii mõnelgi korral sattunud loomaaeda ning vist paar korda ka loomatsirkusesse. Kui kunagi tundus see huvitav, sest sai näha loomi, linde, kalu ja muid lahedaid tegelasi, keda varem kunagi näinud ei olnud, siis nüüd püüan neid kohti vältida, nagu matuseid. Tõsi, alati ei õnnestu.

Aasta aastalt üha ebaõiglasem tundub mulle, mida hirmuäratava kiirusega kasvav inimkond loodusega teeb. Jätan sellest kirjutisest teadlikult välja ka toidu saamiseks ja elementaarseks elus püsimiseks tarvilikud tegevused. Keskendun luksustele.

Televisiooni- ja internetieelsel ajastul oli ehk lihtsam leida argumente, miks peaks metsiku looduse asukaid puuris või klaasbasseinis inimestele presenteerima. Nüüd aga on minu silmis kadumas viimasedki vähegi tõsiseltvõetavad argumendid.

Tehnoloogia on üllatavalt kiiresti arenenud. Seinasuuruste televiisorite eraldusvõime on nii hea, et telepilt meid palju reaalsest maailmast enam ei eralda. Isegi nutitelefonist saab juba elamuse. Loodusfilmid on vabalt saadaval internetis ja teles, parimad võtted on klikikaugusel, kordi paremad kui eales puuris looma või akvaariumis kala vaadates tabada suudaksime.

Aga siis loen ma uudist ookeanikalade akvaariumi rajamisest Eestisse, pealegi veel meie endi raha eest. Palun ära saa valesti aru. Ma olen vaba ettevõtluse hästi suur toetaja, eriti veel sellise, mis kasvatab eksporti ehk suurendab väliskapitali sissevoolu, mida too akvaarium õigupoolest ju olla võiks.

Moemõisteks kujunenud startupinduses, kus innovatsioon ja teisiti tegemine on normid, olen isegi kätt proovimas. Vaatamata sellele ei suuda ma aktsepteerida uuenduslikke ideid, mis baseeruvad iganenud hoiakutel ja tõekspidamistel. Ookeanikalade akvaarium, loomatsirkus ja metsloomade pisikesed puurid kannavad just neid igandeid.

Olen veendunud, et saab ka teisiti, ilma loodust sellisel kujul ekspluateerimata, ja väga edukalt. Info- ja loovuseajastu viljad kasvavad tegelikult ammendumatul põllul.

Ma teadvustan endale, et mu hoiakud ei pruugi olla kuigi populaarsed ülimate pragmaatikute silmis, kuid olen nõus sellega leppima. Mets, loomad, kalad, linnud ja teised elusolendid, kes juhtumisi pole inimesed, ei suuda meile arusaadavalt kõneleda (või ehk oleks õigem öelda, et meie ei suuda neid mõista).

Seepärast leian, et inimestena peame tegema kõik endist sõltuva, nii palju kui vähegi suudame, selles aina enam kitsamaks muutuvas maailmas, et loodust ja kõike elavat kaitsta. Mõistagi on esmatähtis, et ise ellu jääksime. Kuid me peame seda tegema teadmises, et peale meid ei tohi ega saa tulla veeuputus. Sest meie lapsed tahavad ka elada ja värsket metsaõhku hingata, mereääres käia ning looduse eluilu tema täiuslikkuses nautida, nagu ka kõik ülejäänud elav.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta