“Kui sa paned ühe asja sisse oma südame, siis ta hakkab ise su juurde tulema. Kui teed midagi vägisi, ei tule, võid punnitada läbi paekivi seina, aga ta ei tule su juurde,” ütleb Annely Maksan, leivaküpsetamispisiku levitaja, kes pühendas üle seitsme aastat tagasi oma südame leivaküpsetamisele ning andis hiljuti sajanda leivakoolituse enda rajatud Eesti väiketootjate pood-kohvikus Krõõt.

Eestis leivapisiku levitajaks nimetas Annely tema mees ja ilmselt pole kellelgi selles osas vastuväiteid. “Olen nagu seagripi levitaja,” naerab naine ise seepeale ja hoiatab, et levitab sõltuvust tekitavat pisikut – kui sa leivaküpsetamisele oma käe annad, võtab see südame ja pidama sina selle asjaga enam ei saa. Aga just seda Annely julgustabki – tegema asju südamest, sest kui on õige asi, siis sujub see ladusalt.

“See on nii lahe” ja “vaba oma valikutes” on kaks väljendit, mida Annely kasutab üsna tihti. Esimene väljendab emotsionaalse naise võimet toredatest asjadest ja inimestest vaimustuda ning teine tema enda elus ette võetud julgeid samme. Kuigi Annely pole seda endale eesmärgiks seadnud, on talle mitmed öelnud, et on temalt inspiratsiooni saanud. Temal on lihtsalt hea meel, kui saab teistelegi rõõmu või midagi kasulikku anda. Annely on tõestus sellest, et endale on võimalik luua elu, mida elades tehakse tõeliselt meeldivaid asju. Seejuures peab olema aga oskus õiged asjad ära tunda. Naine ise leidis selle õige mõned aastad tagasi – astus julge sammu ja on nüüd iseenda tööandja ehk oma valikutes vaba. 

Annely on veendunud, et leivaküpsetamine on teraapia eriliik ja Eesti Nokia. Pildistas Agnes Männiste.

Julgus astuda esimene samm 

“Kui üritad meeleheitlikult last saada või meest või töökohta leida, siis seda ei tule. Pead ennast vabaks laskma, siis tulevad õiged asjad ise su juurde,” teab Annely. “Sama lugu on kleidi ostmisega. Kui näed poes ja see meeldib sulle, tule koju ja kui ta ikka sulle meeldib, siis mine osta ta ära, ta on sinu oma.” Töökohtadega on Annely sõnul sama lugu – peab enda sees tundma, et töö on see õige ja siis julgema astuda esimene samm. Vaatamata sellele, et palk või mõned muud tingimused pole sobilikud. Näiteks kui keegi teine arvab, et sulle võiks olla parem mõni muu töö.

Annely leiab, et ei tohiks nii väga sõltuda sellest, mida arvavad teised, vaid kui enda sees ollakse rahul, siis käitumagi selle järgi. Sest õigupoolest pole ühe inimese elu kellegi teise asi. “Kui sina leiad, et nii on õige oma elu elada, siis oled sa oma eluga rahul. Aga me oleme nendes mallides, eeskirjades ja euronormides nii kinni,” tõdeb Annely.

Mõistujutu asemel peaks aga alustama algusest. Seitse ja pool aastat tagasi ostis riigiametit pidav Annely perega maja, kus oli sees leivaahi. Veidi pärast seda sõitis naine perega suvekoju. Astus randa minnes poest läbi, ostis ajakirja, lõi selle rannas päikese käes peesitades lahti ja esimene artikkel, mida ta märkas, rääkis kodus leiva küpsetamisest. “Kui juba kaks korda on näidatud, siis peab proovima,” mõtles ta seepeale, olles veendunud, et kõik, mis sulle antakse, tuleb vastu võtta, sest just nii jõuavad su juurde õiged asjad. Sügisel suvekodust linna tagasi jõudes hakkas Annely leiba pusserdama, nagu ta ise ütleb.

Annely esimesi leibu meenutavad ta tuttavad siiamaani kui õudselt hapusid plaadikooke. Aga naine pusserdas muudkui sügis otsa, kuni sai jõuludeks lauale panna juba üsnagi leiva moodi küpsetise. Nii ta muudkui küpsetas ja katsetas, kuni kolm aastat tagasi andis Annely mees ta salaja üles leivaliidu korraldatud koduleiva küpsetamise konkursile. Annely võitis konkursi ning peab seda üheks tähiseks.

Konkursi võit pani mõtlema, et võiks hakata leiba küpsetama ka oma perest suuremale tarbijaskonnale. Üks samm viis teiseni ja nii läkski ning poolteist aastat tagasi rajas Annely väikese poja kasvatamise kõrvalt ettevõtte Haldjaleib OÜ. Kuna Annely on hiidlane ja Hiiumaal olid haldjad ning naisele tundub, et kõik leivaküpsetamisega seotu justkui toodi ta juurde, usubki ta, et haldjad juhatasid talle teed.  

Hapudest plaadikookidest imemaitsvate leibadeni viis tee täis katsetusi. Foto Annely Maksan erakogust.

Laen, liising ja kolm last 

Eelmise aasta sügisel, kui Annely pisipoeg sai kolmeaastaseks, tuli naisel otsustada, kas minna tagasi kindla kuupalga ja viienädalase puhkusega riigitööle või võtta risk ja hakata eraettevõtjaks. “Mul on ju pangalaen, autoliising ja kolm last. Ja mul pole nii rikast meest ka, et kui nässu läheb, siis nutan ta õla najal ja elame edasi,” meenutab Annely, millist sisevõitlust ta endaga pidas, peljates ettevõtjana mitte hakkamasaamist. Otsus tundus väga riskantne, aga mõte oma valikutes vaba olemisest ei andnud asu.

Naine kinnitas endale, et saab ju igal ajal riigitööle tagasi minna, kui midagi välja ei peaks tulema, ning nüüd ongi ta täiskohaga iseenda tööandja ja palga maksja. Vastavatud kohvik-poekest peab ta kahasse sõbranna Kairi Kitsega, leivaküpsetamisel lööb kodus kaasa terve pere. “Ma ei ütle, et nii rikkaks saab, ei saa, aga elu hoian omal sees ja olen vaba oma valikutes,” rõhutab rõõmsameelne naine. Ta teeb, mis meeldib, mitte ei sunni end tööks, mida peab kellegi teise käsul hambad ristis tegema.

Ühe ehtsa ja sitke Eesti naise järgi A.H. Tammsaare „Tõest ja õigusest“ nime saanud Krõõt pole küll kaua avatud olnud, aga juba on Annely võitnud kahte asja – tema ja Kairi lapsed on hakanud isukamalt sööma ning ta on saanud nii palju sõpru.

Hermanni tornile avaneva vaatega Krõõt pole ökopood, vaid müüb Eesti väiketootjate kaupa. Kuna aga selliste tootjate kaup on peamiselt puhas, ongi poodi lihtne ökoks pidada. See pole aga Annely eesmärk, vaid hoopis anda väiketootjatele võimalus oma kaupa pakkuda, sest suurtesse ketipoodidesse on neil raske pääseda. Nõudlus selliste toodete järele aga on. See ongi üks koht, kus Annely kordab laatadel kohatud Eesti väiketootjatest rääkides oma lemmikväljendit. “See laatadel müüv seltskond on nii lahe, nad on hoopis teistmoodi inimesed. See, mis nende seest tuleb, see energia, see õhustik on nii lahe,” ütleb ta.

Nii Annelyl kui ta poe kaasomanikul Kairil on olnud probleeme lastega, kuna need ei taha midagi süüa. Pärast poe avamist ütles Annely vanim laps aga talle: “Issand kui hea, me sööme nüüd head toitu!” Ja Annely ise pidas end siiamaani heaks kokaks. Samamoodi viib Kairi poest kaupa koju ja ta laps sööb seda. “Sa näed, et see on hea, mida lapsed söövad. Lastel on ju sees veel need aistingud, mida täiskasvanu matab kuhugi maha. Ju ta siis teab, mida ta tahab. Ongi Eesti toit ja ta sööbki seda,” räägib Annely.  

Memmede superhead moosid 

Järgmine idee on naisel abistada toredaid väiketootjaid köögi rajamisel või leidmisel, kuna kodus moosi keetev memm ei tohi seda tegelikult kusagil müüa. Ja sellest on Annelyl ääretult kahju. “Sest see moos või vorst või juust on nii superhüper hea, et kuku surnult pikali. Aga me ei saa seda kätte,” kurvastab ta. Annely on kuulnud ühisköögist, mis pakub külanaistele võimalust oma moosi keeta ja seda seejärel turustada ning nüüd ongi tema plaan vahendada ja abistada selliseid väiketootjaid.

Krõõt pole ökopood, selle eemärk on anda Eesti väiketootjatele võimalus oma kaupa pakkuda. Pildistas Agnes Männiste.

Krõõda kohviku poolel korraldab Annely leivakoolitusi, ent pakub ruumi nii toidu- kui kõikvõimalike seebi- ja kreemikoolituste läbiviimiseks. Ise tahab ta hakata toiduvalmistamist õpetama teismelistele.

Kohviku menüü saab olema Eesti toit nüüdisaegses võtmes. Annely meenutab oma vanatädi Annat ja tema rosoljet, mida mitte keegi teine teha ei osanud, kuigi kõik püüdsid. Ta ise plaanib pakkuda vahvatele toidublogijatele võimalust koostada Krõõda menüüd või lausa toimetada kohviku köögis. Ehk Annely tahab oma kohvikus pakkuda isikustatud toitu. See mõte tekkis tal aina lisanduvaid uusi toidukohti jälgides. Naine on nördinud, et peaaegu iga uhke nimega uue toidukoha menüüd lahti lüües leiab sealt näiteks Caesari salati. “Aga miks nad ei lähe oma isikustatud teed? Lihtne on muudkui teha Caesari salatit. Mina ei taha olla nii anonüümne, vaid et siin oleks hing ja isiksus sees,” ütleb Annely.

Ja veel soovib ta, et Krõõdast saaks hästi lapsesõbralik koht, kus suvel hea jalutamise vahepeal välikohvikus jalgu puhata või pühapäeviti koos perega pannkoogi- või muinasjutuhommikule tulla. Või koht, kuhu saab lapsed tähtsate asjatoimetuste ajaks aega veetma viia. Ühes võivad lapsevanemad enam kui kindlad olla – toidukohtades lastele tavapäraselt pakutavaid friikartuleid ja viinereid Krõõdas ei saa.

Annelyt on pood-kohvikut rajades aidanud paljud inimesed ja seda tasu küsimata, kuna naise sõnul on masu inimesi muutnud. Kui appitulek oleks vastumeelne, leiab Annely, et parem mitte tulla, kuna negatiivne aura tuleb kaasa. Aga kui kõik hea ühte kohta kokku saab, on ka klientidel seal hea olla.  

Krõõda kohvikus hakatakse pakkuma isikustatud Eesti toitu nüüdisaegses võtmes. Pildistas Agnes Männiste.

Tunneb, et teeb õiget asja 

“Oleme nagu last sünnitanud, seitse kuud teinud seda kohta. Lähen koju, olen hirmus väsinud, aga see sisetunne, mis mu sees on, oli proovimist väärt. Minu kadunud sõbranna ema ütles, et kui sa oled midagi teinud ja su sees on hea olla, siis sa teed õiget asja,” tunneb Annely, et tema teeb õiget asja. Selleks oli vaja julgus kokku võtta ning jah öelda, laskmata end kammitseda oma kohustustest. Annely sõnul on Eestis nii palju ettevõtlikke inimesi, kes ei julge seda esimest sammu astuda. Aga selleta ei juhtugi midagi. “Sa pead tegema selle ukse lahti, ilma sinuta ei tee seda mitte keegi,” ütleb ta.

Poolteist aastat tagasi andis Annely esimese leivakoolituse, hiljuti juba sajanda. Tema koolitustel on käinud mitu tuhat inimest ja kõik nad on läinud koju ning levitanud leivaküpsetamise pisikut omakorda edasi. Otse loomulikult on siin see koht, kus Annely hõiskab jälle südamest: “See on nii lahe!”

Vahel sõidab ta pärast koolituse lõppu koju ega mäleta hiljem, kas fooris oli punane või roheline tuli, kuna on end nii tühjaks andnud. Aga ega muudmoodi ei saakski Annely sõnul selliseid koolitusi teha või vähemalt ei jõuaks jagatu teisteni. Jõudu ja energiat saab naine tagasi alles hiljem, kui telefoni vastu võttes ta väike poeg “Leivaabi kuuleb!” hõikab ja Annelyle mõni koolitusel käinu läbi telefoni vaimustusest õhkab, kuidas ta esimene leib välja tuli. Või kui poes kassasabas keegi ta järel lindil rukkijahu märgates rõõmuga märgib, et on samuti koolitusel käinud. Või kui ta satub täiesti juhuslikult kokku mõne koolitusel käinuga, kes tuleb ja lihtsalt kallistab teda ning ütleb aitäh. “See on nii lahe,” ei saa Annely taas märkimata jätta. Ta pikib nii koolitustel kui ka muidu oma tööst rääkides jutu vahele pidevalt koolitustel kuuldut, nähtut ja küsitut, rääkides nii elavalt ja lustakalt, et tõsiseks on raske jääda.

Näiteks et pole olnud koolitust, kus poleks osalenud mõni mees. Isegi üks chihuahua tõugu koerake on koolitusel käinud, aga tema jäi norsates magama. Või et Annely juuretis on Ameerikasse lennanud kreemipurgis kui Eesti naiste näomask. Või et Annely on maganud ka koos juuretisega, kui ükskord nii külm oli turismitalus, aga juuretis tahab sooja. Koolituse sõna manab silme ette tõsise loengu, ent Annely koolitused on lõbusad. Ei saa ju naeru pidada, kui ta prahvatab: “Kui ma su siia karpi panen kinni, sa sured ka ära,” või et “Mul on eritellimusel särgid jah, parem varrukas on jämedam.” 

Ikka harali sõrmedega kausi põhjast tainast ja siis rusikaga keskele kokku - nii sõtkub Annely leivatainast, sest sellesse tuleb sõtkuda õhk. "Mul on eritellimusel särgid jah, parem varrukas on jämedam," naerab ta küsimuse peale, kuidas aastatepikkune tainasõtkumine musklitele on mõjunud. Pildsistas Agnes Männiste.

Leivategu on Eesti Nokia 

Ise küpsetab ta leiba iga päev umbes 10-100 pätsi. Siiani on ta seda teinud üksi, ent mõtleb, et peaks lõpuks ikka abipagari välja koolitama küll, siis jääks pere jaoks rohkem aega. Kui leivaküpsetamine on juba töö, kas siis mõnu ära ei kao? Annely mõtleb selle küsimuse peale päris pikalt ja tunnistab siis, et eks ta vahel kipub natuke kaduma küll. Aga kinnitab seepeale, et niipea kui tunneb, et leiva sisse pole enam midagi panna, tuleb teha paus. Ja nii on tegelikult igal alal. “Kui oled ennast nii tühjaks jooksnud ja tunned, et süda enam sisse ei lähe, siis tuleb kasutada oskust öelda ei ja võtta puhkus,” ütleb ta. Sest Annely sõnul tuleb leiva sisse oma hing panna. Leiba tehes mõtleb ta alati sellele, kellele leiba teeb ja ütleb pätsi sisse oma soovid. Hiljuti saatis ta need näiteks oma leibadega ühes presidendipaariga Türki.

Leivateoga saab hakkama igaüks, on Annely kindel, ainult tahet on vaja. Tal endalgi ebaõnnestub vahel mõni leib, sest kui kuu ja tähed on taevas valepidi, siis lähebki veidi viltu aga sellest pole midagi.

Annely on veendunud, et leivaküpsetamine on Eesti Nokia. Ja et see on teraapia eriliik. Mis see on, mida leivategu annab, ta päris täpselt ei teagi, kuid on kindel, et midagi positiivset see igatahes annab ja seda on meil väga vaja. Pealegi ei tule leib üldse väljagi, kui sellesse negatiivset energiat panna. “Masu on viinud inimesed sinnani, et tuleme tagasi oma juurte juurde. Kui kõik pahasti läheb, siis leiba me ju ikka oskame teha ja jääme ellu,” ütleb ta, et ise leivategemine annab palju enamat kui raha kokkuhoiu.  

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta