Meie pere võttis mitte ammu aega tagasi endale lemmikloomad. Olgu need loomakesed siis kes tahes, peab neile ikka nimed välja mõtlema. Meil olid ju rotid, siis läks see nimede panek üpris lihtsalt. Aga selle nimepanekuga tulid meelde nii mõnedki veidrad seigad meie tuttavate poolt pandud looma nimedega.

Kui ma omal ajal koolis käisin ja internaadis elasin, rääkis mulle üks koolikaaslane loo oma koerast. Maakohas oli tavaline, et koerad on ikka krantsid. See pere oli kuskilt hankinud endale aga puhtatõulise Pekingi paleekoera. Ega nii peenele tõukoerale saa siis ometi mingit prostat nime panna. Mõeldi ja mõeldi ning murti kaua pead. Lõpuks otsustati ühiselt koerale nimeks panna Hung Vei Ping.

Alguses oli nii lõbus kutsikat sedasi kutsuda. Kogu aeg tuletas see nimi meelde kunagisi mässumeelseid tegelasi Hiina riigis, aga pärast harjusid nad sellega juba ise ka ära. Lõpuks sai see nimi nii tavaliseks neile kõigile, et enam ei häbenetudki võõraste ees oma koera sedaviisi kutsuda. Asi läks lõbusaks siis, kui see peni sai täiskasvanuks. Ka tema tahtis pulmas käia ja panigi siis see pisike ja peenest soost koeraisand kodust plehku.

Peremehele jäi üle vaid talle järgi hõigata, et võtku ikka lüpsipink ka kaasa. Muidu ei ulatu pruudi kandidaadini.

Kui siis see uhke tõukoer oli juba paarist pulmast lõhkisena koju tulnud, hakati aiapragusid kinni toppima ja koeral rohkem silma peal hoidma. Polnud vähe neidki kordi, kui koer lidus külavahel oletatava pruudi poole ja peremees tormas talle järgi kange kisaga, et Hung Vei Ping, kohe koju või Hung Vei Ping, tule siia.

Nii kestis see mõned kuud naabrite naeruks ja siis tõi äkki postimees külanõukogust kirja nõudmisega pere esindajal sinna ilmuda. Külanõukogu ainukeseks käsuks oli, et koerale tuleb teine nimi panna. See nimi ei sobivat Nõukogude inimese koerale. Nimi pidi olema solvav ja mõnitav hiinlastele. Vanasti öeldi, et nimi ei riku meest. Nüüd tuli välja, et hoopis koerale iga nimi ei sobi.

Teine lugu juhtus ühes suures peres, kus oli kolm last. Pere lapsed hakkasid ühel hetkel nõudma lemmikloomi. Võetigi siis sinna perre kolm kassi. Nimede panek kassidele oli raske ja käis läbi suure tüli. Laste pakutud nimed olid nii kummalised. Vanemad ehmusid ja keelasid säärased nimed kohe ära.

Jõmpsikad ei jätnud jonni ja olid nimedes nii kindlad, et muuta ei andnud seal midagi enam. Kui siis küsiti neilt, miks just need nimed valisite, vastati, et kassid ju käituvad täpselt nime persoonide moodi. Vanemad vaatasid küll kasse igast küljest, ega taibanud, kus see sarnasus on. Nii ei suutnudki nad oma lapsi ümber veenda. Must kass sai nimeks Stalin, punase nimeks pandi Lenin ja triibuline ristiti Putiniks. Õnneks kutsuma hakati neid eriti hellitavalt Joss, Ilja ja Vova.

Pereisa, kes mulle seda lugu rääkis, ütles, et nii kaua, kui kassid on kodus, pole lugu, mis nimega kasse kutsuda. Kui aga nendega oleks vaja minna kasvõi arsti juurde mingil põhjusel, kuidas siis öelda seal, et loomadel on poliitikute nimed. Kui veterinaar oleks veel vene rahvusest ja siis need nimed ette lugeda. Kas siis pole äkki solvav, kui selguks, et näiteks Putinil on ussid või Leninil täid?

Olgu siis need parasiidid parem Jossil, Iljal või Voval. Ikkagi ju parem. Pole temale sellist skandaali vaja. Lepiti peresiseselt siis kokku, et kui arsti juurde minek on, kutsutakse kasse ainult hellitusnimedega. Nii on ju viisakam ja ei tule probleeme.

Ja kolmandaks panen kirja meie endi loomanime äparduse. See juhtus siis, kui mu tütar veel algklassides käis. Ühel hetkel hakkas ta nõudma endale koera. Kuna me elasime siis ühikas ja meie elamine oli hästi väike, laitsin ma selle mõtte kohe maha. Laps ei jäänud aga sugugi rahule. Pärast pikka nuttu ja mangumist võtsimegi koju merisea. Poest öeldi küll, et see on poiss. Panime talle nimeks Ruudi.

Aeg läks omasoodu edasi. Meie Ruudi muudkui paisus. Panime ta dieedi peale. Kartsime, et olime ta ära hellitanud igatsorti hea ja paremaga. Tütar oli ju ära moosinud meie juurviljapoe müüja, kes korjas meie merisea jaoks kapsa- ja peedilehti, pisikesi porgandeid ja välimuse kaotanud salatilehti. Saime iga päev neid pappkarbitäie tasuta. Meil oli seepärast loomakese ninaesine alati olemas. Nüüd ei saanud Ruudit nii ohtralt enam sööta. Muidu poleks ta oma kasti varsti ära mahtunud.

Aga siis tegi Ruudi meile suure üllatuse. Ta tõi ühel ilusal päeval ilmale kaks väikest poega. Järelikult oli ta hoopis daam ja saime loomapoest juba rikutud tüdruku. Nii pidime tal ka nime ära vahetama. Meie Ruudist sai hoopis Rudolfiine. Eks see lugu oli muidugi meie endi rumalusest rohkem. Me ju ei osanud meriseal sugu määrata ja uskusime sinisilmselt, mis poes räägiti. Niisugused olid siis lood loomade imelike nimedega.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta