Liivi Kassihhin ja Helen Roosimägi on Eesti Loomakaitse Seltsi vabatahtlikud, kes rääkisid Bioneerile loo sellest, mida tähendab olukord, kus loomadega seotud küsimuste eest vastutavad mitmed erinevad riiklikud ja kohaliku omavalitsuse asutused. Ehk jagatud vastutus tähendab vastutuse puudumist.
Eesti Loomakaitse Selts (ELS) koondab endas loomasõpru, kes vabatahtlikena ehk ilma tasu saamata aitavad loomi üle Eesti. Meie tegevus on aastate jooksul niivõrd hoogustunud, et mitmed inimesed pöörduvad oma loomadega seotud mures enne ELSi poole, kui leiavad infot, et on olemas ka riiklikud asutused ja kohalikud omavalitused, kes on seadusega määratud loomi aitama. Selle tulemusel on meil üsna hea pilt sellest, mis igapäevaselt toimub Eestis.
Hetkel on reaalsuseks olukord, et loomadega seotud küsimusi lahendavad 5 ja rohkemgi riiklikku ja kohaliku omavalitsuse ametkonda. ELSil puuduvad taolised õigused ja kohustused, nagu on antud riiklikele loomakaitse asutustele (näiteks õigus kedagi trahvida või ettekirjutust teha looma olukorra parandamiseks). Kuna abistame loomi vabatahtlikena, siis paratamatult ei ole meil piisavalt inimesi ja ka ressursse, et iga väärkohtlemise juhtumi puhul ise kohale minna. Seega loodame meiegi, et eelkõige riiklikud asutused, kellele on antud vastavad vahendid ja õigused koos kohustusega, oma tööd teeksid.
Antud loos räägime juhtumist, kus lemmikloom oli hädas. Tekkinud olukorra lahendamiseks läks vaja kolme ametkonda - politseid, Veterinaar- ja Toiduametit ja kohalikku omavalitsust. Sündmused algasid meie jaoks 8.mail ning miski ei näidanud, et selle juhtumi lahendamine niivõrd raskeks osutub.
Edasi jätkab vabatahtlik Liivi Kassihhin (pildil), kes on nüüd pea kuu aega vastanud ELSi infotelefonile: „Neljapäeva päeval ei saanud ma kahjuks kogu aeg telefonile vastata, kuna olin lahendamas muid loomadega seotud probleeme. Automaatvastajasse said aga päeva jooksul inimesed oma teateid jätta ja reede hommikul asusin saabunud teateid üle kuulama. Mulle oli jäetud 6 uut sõnimit. Järjekorras kuulasin teateid ja pakilisemad ja kiiremad juhtumid helistasin kähku läbi. Samal ajal tuli ka tolle päeva hädajuhtumeid ja kõnesid telefonile. Nagu ikka inimesed vajasid nõustamist, et mida teha hulkuvate kassidega, mida teha tiiva murdnud linnuga ning tuli ka mitmeid kaebusi loomade halbade pidamistingimuste kohta. Panin andmed kõik kirja ja lubasin uurida, et millist ametiasutust teavitada antud probleemist ja mida inimene saab kohapeal teha looma aitamiseks.
Lõpuks jõudsin oma tegemiste järjekorras teateni, mille kohaselt koer oli kolmanda korruse rõdul ketiga kinni ja loomaomanik ei olnud käinud looma toitmas juba mitmeid päevi. Helistasin teate jätnud inimesele ning selgus, et koer on juba nädal aega olnud rõdul kinni, naabrid on visanud koerale konti ja keegi oli vist üritanud ka piiluda rõdule. Koera ennast ei olnud näha, aga oli näha suurt väljaheidete kuhja. Helistaja oli juba suhelnud politseiga, kus siis lubati asjaga tegeleda. Lootsin, et politsei saab seekord kiirelt reageerida.
Umbes tunni pärast helistas mulle taas kaebuse esitaja ning küsis, kas ma saaksin ise uurida politsei tuleku kohta, sest kedagi polnud veel kohal. Helistasin siis numbrile 110, kust sain Paide politsei telefonid. Politseist vastati, et probleemist on teavitatud kohalikku omavalitsust ja sealt lubati asjaga tegeleda. Mulle anti ka vastav number ning helistasin sinna. Telefonil vastas meeldiv inimene, kes ka tundis muret looma pärast ja väitis, et ta suhtles loomaomanikuga. Koeraomanik oli öelnud, et ta on viinud iga päev oma koerale süüa ja et ta viib koera õhtul minema. Helistasin seejärel inimesele, kes elab loomaomaniku ja koeraga samas majas ja sain vastuse, et loomaomanik ei ole koera käinud vaatamas ega talle süüa viinud ning inimene oli mures, et pool päeva paistab päike rõdule ja koeral on kindlasti vedelikupuudus. Aina selgemaks sai, et koerale oleks abi vaja kohe, sest järjekordselt oli palav päev. Naabri sõnutsi olevat loomaomanik ka päev varem kinnitanud, et viib koera minema, aga ei viinud.
Jätkasin helistamist. Sain telefoniühenduse Veterinaar- ja Toiduameti Järvamaa keskusega, et uurida, mida nad saavad kohe ära teha. Küsisin, et kas neil oleks saata kedagi sinna kohale, kes saaks koera olukorda kontrollida, kuna koer on väidetavalt nii alatoidetud kui ka vedelikupuuduses. Vastuseks sain, et kedagi ei ole saata, sest kõik on puhkusel, komandeeringus või lapsehoolduspuhkusel. Lubati aga uurida, kas oleks võimalik saata koos politseiga kohale mõni veterinaar, kes oskaks koera olukorda hinnata. Mulle anti telefoninumber, aga vestlusest arstiga selgus, et ta on oma kodukohast kaugel ja enne esmaspäeva pole tal võimalik koera vaatama tulla. Tänasin teda viisakalt ja ütlesin, et esmaspäeval vist ei ole enam vaja, kuna siis saab ehk keegi juba Veterinaar- ja Toiduameti inimestest kohale minna.
Vahemärkusena lisan, et igal pool, kuhu helistasin, avaldati kahetsust, et nädalavahetus ju peale tulemas, miks me nii hilja helistame ja miks me varem ei teatanud. See näitab veelgi ilmekamalt, et hädaolukordade puhul on nädalavahetuse eel või nädalavahetusel võimatu kiiret abi saada, mis on aga lubamatu.
Jälle oli aeg, võtta telefon kätte. Helistasin taas politseisse ja teatasin, et veterinaar ei tule ikkagi kohale. Patrull oli on juba välja sõitnud. Selgitasin loomakaitseseadusele tuginedes, et politseil on ka õigus hinnata, mis olukorras koer on - kas koeral on vesi ees või sööginõud, kas koeraga on üldse väljas käidud, kui palju väljaheiteid seal rõdul on jne. Paraku aga oli politsei jaoks probleem selles, et nad ei saa tühja korterisse sisse minna, sest kes jääb siis korterit valvama. Omanikku ju korteris kohal ei olnud. Kui tulla tagasi loo alguse juurde, siis selles ju kogu probleem oligi!
Selgitasin, et kui on alust arvata, et loom piinleb ja on hädaolukord, siis on politseil õigus sisse murda - võtame abiks vastavad sätted loomakaitseseadusest ning karistusseadustikust. Lõpetasin kõne ja asusin konsulteerima oma kolleegiga, et leida mõni loomakaitse valdkonnaga kursis olev politseinik. Valisin siis numbri ja sain vastuseks, et nüüd on vaja kohale saada kohaliku omavalitsuse esindajat, et korterisse sisse minna ja teha otsus koera äravõtmise kohta ning viia koer loomade varjupaika. Pärast mõningast arutelu lubas telefonil vastanud inimene ise kohaliku omavalitsuse esindajaga suhelda ning ta kohapeale välja kutsuda.
Mõne aja pärast helistasin uuesti kaebuse teinud inimesele ja sain teada, et kõik ametkonnad on lõpuks kohal ning uurivad, kust koera omanikku kätte saada. Palusin mulle anda tagasisidet, mis siis lõpuks koerast saab.
Selle juhtumi juures ma kohtasin küll meeldivaid inimesi ja meeldivat suhtlust ja kõik olid looma pärast mures, aga kõik olid täiesti segaduses, keda teavitada, kus teavitada, kes mille eest vastutab ja kes peaks reageerima. Kokku kestis minu tegevus antud juhtumi puhul kella 13-st kuni kella 16.05-ni. Aga ega päev vaid sellest loost koosnenud, sest helistajaid ja nõu küsijaid jätkus kogu päevaks.
Kas keegi suudab kokku lugeda, kui mitu kõnet tuli võtta ja kui mitme inimesega suhelda selleks, et hädas koera aidata? Kõige murelikumaks teeb, et mitmed taolised juhtumid ei jõua meieni ja seega jäävad probleemid lahenduseta ja loom abita. Samuti ei ole meil piisavalt vabatahtlikke, et iga juhtumi lahendamist üle kontrollida. Arvad ju ikka veel naiivselt, et kui vastavad ametkonnad on probleemist teadlikud, siis olukord ka kiirelt laheneb...
Kas ei oleks lihtsam, kui loomakaitse valdkonna vastutus ja tegutsemise õigus koos kohustusega oleks vaid ühel ametkonnal? Ehk saaks siis edaspidi kõik juhtumid väiksema vaeva ja segaduseta lahendatud.
Mis on kõige huvitavam - ei ole ju kellegi peale ka näpuga näidata, et see ametkond ei täitnud oma ülesannet. Keegi otseselt ei keeldunud abist, kuid kõigil oli tuua mingi põhjus, miks nüüd ja kohe ei saa looma aidata või miks mõni teine ametkond peaks olema kaasatud. Loomakaitse valdkond ei ole mingi erand. Ka siin kehtib reegel, et jagatud vastutus tähendab vastutuse puudumist. Seda näitab ilmekalt antud juhtum.
Jääb segaseks, kelle huvides on taolise olukorra jätkumine, kus loomateemad on jagatud niivõrd mitme ametkonna vahel, et isegi ametkonnad ise ei tea, milleks neil on õigusi ja milleks nad on kohustatud. Olukord võimaldab suunata näppu teise ametkonna peale öeldes, et hoopis see peab looma aitama.
Väga kiiduväärt oli naabrite tegutsemine ja loomast hoolimine. Kui nad ei oleks meiega ühendust võtnud, siis ei tahagi ette kujutada, kui kaua oleks koer veel pidanud seal rõdul olema.
Kui rääkida koerast, siis ta oli olnud nädal aega söögi ja joogita, ta oli kohutavas olukorras ja värises üleni. Rõdu, kus teda hoiti, oli täis väljaheiteid ja koera küljealune oli märg - tõenäoliselt ta enda uriinist. Kas see koer oleks seal esmaspäevani vastu pidanud? Täiesti reaalne, et mitte. Looma rõdult äravõtmine ja talle söögi ja joogi võimaldamine on alles esimene samm, mis antud juhtumis tuleb teha. Edasi on vaja algatada politsei poolt kriminaalmenetlus looma julma kohtlemise osas, sealt edasi teha otsus looma äravõtmise kohta ning asuda ette valmistama dokumente, et kohus saaks looma omanikult ära võtta loomapidamisõiguse.
Naabrite sõnul ei ole omanik ka varem koeraga vastutustundlik olnud. Meile laekunud viimase info põhjal, on koer omanikule tagasi antud ning loom mujale viidud....
* Ülemisel pildil olev koer ei ole looga seotud.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
