See lugu juhtus siis, kui minu lapselaps oli veel umbes kolme - neljane. Olime jälle maal. Poes tuli  ikka käia. Ma võtsin poisi ka poodi kaasa. See käimine oli tavaliselt ikka suursündmus just jõnglase jaoks. Pood oli  koht, kus olid kõik head ja paremad asjad koos ning korraliku käitumise eest osteti isegi jäätist.

Väikesest peast oli meie mudilasel eriline komme kõigile talle meeldivatele tädidele lilli kinkida. Kust säärane tava pärines, ma ei tea?

Vahet ju polnud, kui oli lilleks võilill või ristikunutt. Suured kilkasid ju alati rõõmust, kui laps neid kinkis. Meil töötas poes üks sugulasest müüjanna.

Läksime siis mööda alevi tänavat. Oli just võilillede aeg ja neid kasvas igal pool. Lubasin poisil neid lilli korjata. Vaevalt nüüd keegi võililli lapsele keelaks. Maal on ju iga kevadel lausa nende uputus.

Tema teadis, et tädi Mare on poes ja tahtis muidugi oma tuttavale toredale tädile teha head meelt. Lilled korjas laps enda algatusel, ma ei käskinud tal seda teha ega keelanud ka.

Jõudsime siis poodi ja oh õnnetust. Lilled olid, aga tädi Marel oli hoopis vaba päev. Poes askeldasid teised tädid.

Ütlesin, et valigu ise siis, missugusele tädile ta oma lilled ära annab. Aumehe kombel tegi poiss kimbu kähku pooleks ja andis lilled mõlemale tädile. Siis aga tuli tagaruumist välja veel üks ilus ja noor tädi, kes kohe küsis, kas tema ka lilli saab. Laps jäi korra mõttesse ja lubas siis tuua.

Ostsime kauba ära. Poiss käis poe nurga juurest võililli juurde korjamas. Nii said sel päeval kõik Lehtse poe daamid lilli.

Olime lapselapsega sellest päevast peale kohalikus poes tehtud tegelased. Ega siis maapoes iga päev lilli müüjaile tooda. Ka tädi Mare sai oma lilled järgmine kord kätte. Mis sest, et need olid ainult võililled. Tähtis oli ju ikka see žest.

Mingeid eelistusi meile muidugi ei tehtud, kuid erilise naeratuse saime ikka.  Kui ma üksi poes käisin, küsiti iga kord, et kuidas nende pisike austaja elab. Eks need paar võilille tegid ka müüjate päeva kaunimaks, ma vähemalt loodan nii.

See oli jälle üks vaheldus halli argipäeva ja sellepärast jäimegi neile meelde. Niisugune oli siis üks kunagine lugu, kui me panime lapselapsega maapoe müüjannad rõõmsalt õhkama. Tõstsime lihtsalt nende tuju sellel päeval. Praegu on mu lapselaps juba ammu minust pikem ja käib keskkoolis. Lehtse poes on ka ammu juba teised müüjad.

Kui ma lapselapsele selle loo rääkisin, ei tahtnud ta uskuda. Arvas, et tema küll nii ei teinud. Ma ajan kellegi teisega teda segamini. Miks nad suureks kasvades oma armsaid tegusid salgavad küll? 

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta