Lindude talvise toitmise võimalikest mõjudest nii pesitsusedukusele kui ka käitumisele räägitakse aasta-aastalt üha enam. Toidumajade juures toimuvale on järjest rohkem tähelepanu pöörama hakanud ka teadlased, kasutades näiteks agaralt võimalust toidumaju külastavate tihaste toitumise ja käitumise uurimiseks. Lisaks tihastele kohtab toidumajade juures aga ka teisi linnuliike, kes omavahel parima kõhutäie pärast konkureerivad.

Toidumajades kehtivat liigisisest sotsiaalset hierarhiat – lihtsustatult selgitades mõnede isendite, reeglina isaslindude, õigus esimesena kõht täis süüa – on täheldanud igaüks, kes veidigi pikemalt toidumajal toimuvat jälgib. Lisaks on hierarhilised suhted ka liikide vahel ning seda seostatakse reeglina kasvuga – mida suurem lind, seda tugevam. Samas võib ka agressiivselt käituv sinitihane (Cyanistes caeruleus) endast kasvult suurema rasvatihase (Parus major) toidulaualt minema peletada. Seda, kas üksikud sõjakad liigid on erand ja liikidevahelisel hierarhiaredelil on oluliseks määrajaks siiski vaid linnu suurus, uurisid ornitoloogid Inglismaal Exeteri ülikoolis.

Ornitoloogid jälgisid lindude käitumist ja omavahelisi suhteid nii puhastatud kui ka puhastamata päevalilleseemnetega toidumajades ning registreerisid kõik liikidevahelised suhted (milline liik millise liigi minema peletas), liikide toidueelistuse ja toidumaja juures viibitud aja. Kümne liigi hierarhiaredeli – koduvarblane (Passer domesticus), rohevint (Carduelis chloris), puukoristaja (Sitta europaea), punarind (Erithacus rubecula), ohakalind (Carduelis carduelis), rasvatihane, võsaraat (Prunella modularis), metsvint (Fringilla coelebs), sinitihane ja musttihane (Periparus ater) – tipus valitsesid raskemad liigid (raskeim 27,3 g, kergeim 9,1 g). Siiski ilmnes, et näiteks metsvindid on hierarhias oluliselt madalamal ja punarinnad kõrgemal, kui seda võiks arvata nende kehakaalu järgi.

Koht hierarhias mõjutas ka toitumiseks kasutatavat aega – raskemad liigid toitusid toidumajades kauem. Kergemad liigid toitusid aga oluliselt kauem puhastamata päevalilleseemnetest, mille puhastamisele kuluv aeg ja energia teevad viimasest kehvema toidu.

Toidurohkus on olulisim lindude populatsiooni suurust reguleeriv tegur – toiduta ei saa asurkond kasvada. Kuna lindude toitmine on kasvav trend – näiteks Ameerika Ühendriikides toidab linde 45% ja Suurbritannias 75% majapidamistest – võib toidumajade juures kehtival hierarhial olla tõsine ökoloogiline tagajärg. Inimeste poolt pakutav on kaotanud toidupiirangu ja lisatoidust saavad esmajärjekorras kasu just suuremad linnuliigid; kõrge positsioon hierarhias tagab parema ligipääsu toidule, kvaliteetsele pesitsusterritooriumile ja rohkematele partneritele, mille tulemusena suureneb oluliselt isendi sigimisedu. Piirkonnas võivad domineerima hakata suuremad liigid, väiksemate lindude arvukus aga langeda. Võibolla on just suurusest tulenev eelis põhjuseks, miks koduvarblane on kogu maailmas asulates domineerivaks muutunud ning kohalikud väiksemad liigid talle konkurentsi pakkuda ei suuda.

Francis ML, Plummer KE, Lythgoe BA, Macallan C, Currie TE, Blount JD (2018). Effects of supplementary feeding on interspecific dominance hierarchies in garden birds. PLOS ONE 13(9): e0202152. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0202152

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudiste portaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta