Liustikud ja polaaralad

Kõige selgemini on kõrgemate temperatuuride tagajärjed näha Maa polaaraladel, kus taanduv jää on muutmas nii geograafiat kui ka faunat ja floorat. Muutused söögiahela kõige madalamates lülides on siinkohal eriti tähtsad, sest need mõjutavad omakorda kõrgemate organismide arvukust ning seeläbi ka kohalikku majandust.

Elurikkus ja looduskaitse
KRISTJAN VELBRI, Uurimuse "Globaalne soojenemine ja kliimamuutused" XI peatükk
19. veebruar 2009

Maa polaaraladel ning nendega piirnevatel aladel on temperatuuritõus intensiivsem, kui teistes piirkondades. Jäämasside sulamisele aitab tugevalt kaasa ka erinevused albeedos - jää peegeldab ligi 95% sellele langenud valgusest, kuid vesi peegeldab kõigest kuni 10%. Soojusülekande tõttu sulab jää ja vee kokkupuutealadel olev jää kiiremini kui ta seda otsese atmosfääri temperatuuritõusu tagajärjel teeks.

Alates 1979. aastast, kui algasid Artkita jää pindala satelliitmõõtmised on jää pindala keskmisega võrreldes vähenenud kuni 30%* (Aastate 1979-2000 sulaperioodi keskmine. Sulaperioodil (august, september) on Arktika merejää pindala minimaalne.).[1] Ühendriikide Rahvusliku Lume ja Jää Andmekeskuse (National Snow and Ice Data Center) poolt tehtud mõõtmiste kohaselt oli Arktika jää pindala 2007. aasta septembris 4,13 miljonit km², mis on tunduvalt väiksem kui 1979-2000 aastate augusti keskmine 7,7 miljonit km², ning 23% väiksem kui eelnev, 2005. aastast pärit, rekord. Sulaperioodil on jää pindala tunduvalt väiksem ning sellise tempo juures on Arktika jäämeri 2013. aasta sulaperioodiks täielikult jäävaba. [2][3]

Vähenenud on ka Arktika jää paksus - Ühendriikide allveelaevade poolt tehtud mõõtmised Külma sõja ajal näitavad, et teatud paikades on jää paksus vähenenud kuni 40%. Täpsed andmed terve jääkatte kohta puuduvad, kuid keskmiselt on jää paksus vähenenud umbes 15%.[4]

Arktika jää on loomulikuks elukeskkonnaks jääkarudele ja teistele loomadele ning kaitseb rannikuasulaid merelainete hävitava mõju eest. Arktikaga piirnevatel aladel elavatele pärismaalastele oluline viigerhülge populatsioon on jääkatte vähenemise tõttu langemas. Sama on juhtunud ka jääkarude populatsiooniga. WWFi hinnangu kohaselt võivad Hudsoni lahe jääkarud vastsete sünnikaalu langemise tõttu aastaks 2012 paljunemisvõimetuks muutuda. Emakarude alatoitumuse tõttu langes aastate 1981 ja 1998 vahel jääkarude sünnikaal ligi 15%.[5] Aastaks 2050 prognoositakse jääkarude populatsiooni vähenemist kahe kolmandiku võrra. [6] Kanada jääkarude koguarv on juba praegu langenud 22% võrra. [7]

Arktika jää sulamine on soodne võimalus rahvusvahelistele transpordifirmadele, kelle tankerid ja konteinerlaevad saavad jää puudumisel Hiinast otse Euroopasse. Jää sulamine on vallandanud ka vaidlused Arktika omanduse üle - Arktikat peavad enda territooriumiks mitmed Põhja - Jäämerega piirnevad riigid, sealhulgas Kanada ja Venemaa.

Antarktika

Lõunapoolusel on temperatuur langenud umbes 0,2° C iga kümnendi kohta. Mõõtmistulemused näitavad temperatuuri langemist ka Antarktika sisemaal ja idaosas. Selle põhjuseks on muutused tuule liikumises ning osooniaugust tulenev stratosfääri õhumasside jahenemine. Tänu Montreali protokollile võib temperatuur järgmiste kümnendite jooksul Antarktika kohal taas tõusma hakata. Soojemad tuuled tooksid endaga kaasa ka rohkem sademeid, mis suurendaks Antarktika sisemaa mandrijää kogumassi.

Kuid vastupidiselt Antarktika sisemaale ja idapoolsele osale, on temperatuur ookeanile lähemal asuvatel aladel tõusutrendil. Alates 1945. aastast on temperatuur Antarktika poolsaarel kasvanud 2,5° C võrra - see on ligi neli korda rohkem kui globaalne keskmine. Lisaks sellele on viimase kahekümne aasta jooksul igaaastane sulaperioodi kestus pikenenud kahe kuni kolme nädala võrra.[8] Teadlaste sõnul on Antarktika jäälava pindala aastate lõikes erinev ning mingit kindlat vähenemistrendi täheldatud ei ole.[9]

Kõige suurem jäämassi kaotus toimub jäälavade lahtimurdumise tõttu Antrktika mandrijääst. Talve- ja suveperioodi vaheldumise tõttu kõigub Antarktika jäälava pindala kuni 18 miljoni km² võrra. Viimaste aegade suveperioodid on olnud tavalisest soojemad ning pikema kestusega. Just seetõttu murdus 2002. aasta veebruarikuu algul Antarktika poolsaare küljest lahti Luksemburgi suurune Larsen B jäälava. Peale jäälava lahtimurdumist pääses paisu tagant jäälavale toetunud liustik, mis üha kiireneva tempoga merre hakkas vajuma.

Teadlaste sõnul võib lähiajal lahti murduda ka Amundseni jäälava, mille paksus on kiiresti vähenemas. Selle tagajärjel vajuksid merre ka jäälava taga olevad liustikud, mis tõstaksid maailmamere veetaset ühtekokku 130 cm võrra.

Antarktika mandrijää sulamisel neelavad jää alt vabanenud tumedad pinnad rohkem valgust ning soojendavad seeläbi ka ümbritsevat piirkonda. See viib edasise sulamiseni ning kriitilise massi vähenedes võib jää pöördumatult sulama hakata. Antarktika jääkilbi sulamise korral tõuseks maailmamere veetase 63 meetri võrra. IPCC hinnangu järgi kasvab selle sajandi lõpuks maailmamere veetase Antarktika jää sulamise tõttu 18-59 cm, kuid vähemoptimistlike teadlaste sõnul on ühe- kuni kahemeetrine veetaseme tõus palju tõenäolisem. [10] Siiski võtaks terve Antarktika mandrijää sulamine aega umbes tuhat aastat.

Gröönimaa

Gröönimaa mandrijää pindala on 1,3 miljonit km² ning suurem osa sellest on kõrgem kui 2 km. Globaalse soojenemise tagajärjel on Gröönimaa mandrijää kogumass vähenemas olgugi, et soojemate ja seega niiskemate tuultega selle paksus keskmes suureneda võib. Sulaperioodi kestuse pikenemise ja kõrgemate temperatuuride tõttu on igaaastase sula ulatus järjest kaugemale sisemaale ulatuv, nagu näha jooniselt 11.1.

Gröönimaa mandrijää täieliku sulamise korral tõuseks maailmamere veetase 7 meetrit ning teadlaste hinnangul onselle jaoks vaja kõigest kahekraadist temperatuuritõusu. [11] See tähendaks katastroofi miljonitele rannikualadel elavatele inimestele, sest praegu elab rannikust kuni 50 km kaugusel kaks kolmandikku maailma rahvastikust. [12] Seda seetõttu, et Gröönimaa mandrijää asub veepinnast kõrgemal, mitte ei uju vees nagu Arktika jäälava. Teadlased on juba praegu täheldanud kasvu Gröönimaa liustike mere poole liikumise kiiruses.
Kristjan Velbri 14
Joonis 11.1 Gröönimaa mandrijää sulamise ulatus.

Liustikud

Liustike sulaveest sõltuvad jõed on elulise tähtsusega miljonitele inimestele Euraasias, Ladina - Ameerikas ja Aafrikas. Miljonite jaoks on see ainuke magevee allikas ning temperatuuritõusu tõttu on paljud neist liustikest kadumas. Liustiku jäämass sõltub sulavee äravoolu ja jää juurdekasvu tasakaalust. Selleks, et liustik püsiks, peab jää juurdekasv ületama äravoolu.

Liustike sulamine on globaalne nähtus - sulavad nii Alpi, Andide, Himaalaja kui ka Kaljumäestiku liustikud. Liustike sulamine on kahekordselt hävituslik, sest kõrgema temperatuuri korral on sulamine tavapärasest kiirem ning seetõttu on jõevool ka tavapärasest veerohkem. See toob endaga kaasa üleujutused ja maalihked. Aja jooksul vee juurdevool tasapisi väheneb ning liustiku kadumisel peatuk täielikult.

Liustike sulaveest ei sõltu mitte ainult inimesed, vaid ka loomad ja taimed. Vähese vee korral muutuvad metsad tuleohtlikuks ning see võib kohalikele ökosüsteemidele hukutavana mõjuda. Peruu pealinn Lima sõltub joogivee hankimisel täielikult lähedal asuvate liustike sulaveest - liustike, mis on kiiresti kadumas. Andides asuva Qori Kalise liustiku jääst on kolmekümne aasta jooksul kadunud rohkem kui 20%. [13] Samuti Andides asuva Chacaltaya liustik on kaotanud lausa 40% oma paksusest ja pindalast ning hinnangute kohaselt on see aastaks 2010 ära sulanud. [14]

Ka Patagoonia liustike äravool ületab nende igaaastaks juurdekasvu. Sama on juhtumas Euroopa südames, kus Alpi mäestik on alates 1850. aastast kaotanud 30-40% oma pindalast ning ligi poole oma massist. Mõningates Alpide piirkondades on temperatuur alates 1960. aastaks kasvanud lausa 3° C võrra. 2003. aasta erakordselt sooja suve jooksul kaotas üks Alpi liustik 10% oma kogumassist. Kõige tuntavam on liustike kadumine siiski Aasias, kus rahvastiku juurdekasv teeb veepuuduse veelgi raskemaks.

Kasutatud kirjandus

1. Kinver, Mark, "Arctic sea ice set to hit new low", BBC, 13.08.2007, saadud: 14.08.2007
2. ibid
3. Amos, Jonathan, "Arctic summers iie-free 'by 2013'", BBC, 12.12.2007, saadud: 20.02.2008
4. lk. 73, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006
5. lk. 77, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006
6. Amstrup, Steven C.; Marcot, Bruce G. & Douglas, David C., "Forecasting the Rangewide Status of Polar Bears at Selected Times in the 21st Century", Reston, Virginia: U.S. Geological Survey, 2007, saadud: 12.03.2008
7. Marris, E. . Linnaeus at 300: The species and the specious 2007. Nature 446, 250-253,
8. National Snow and Ice Data Center; Watson, R., M. Zinyowera, ja R. Moss, "The Regional Impacts of Climate Change: An Assessment of Vulnerability", Cambridge University Press, Cambridge, UK, 1998
9. lk. 6, "Climate Change 2007: Working Group I: The Physical Science Basis. Summary
for Policymakers", 2007
10. Reuters, "Antarctic ice thawing faster than predicted", 22.08.2007, saadud: 22.08.2007
11. lk. 83, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006
12. lk. 143, Flannery, Tim F. "The Weather Makers: How Man Is Changing the Climate and What It Means For Life on Earth", 2006
13. lk. 93, Henson, R. "The Rough Guide to Climate Change", 2006
14. ibid