Werner Heisenberg, saksa olulisemaid 20. sajandi füüsikuid, jutustab oma 1958. aasta artiklis „Looduse esitus kaasaegses füüsikas“¹  loo vanast Hiinast, kus vana mees on oma aedviljaaia jaoks kaevanud kraavi ning käsitsi sealt ämbriga aia kastmiseks vett vinnab, end seejuures väga pingutades. Noorem mees, kes möödudes seda näeb, soovitab tal kasutada toredat leiutist – vinnkaevu, mis võimaldab vähese vaevaga saavutada palju rohkem. 

Selle peale vana mees ärritub ning lausub oma õpetaja sõnad:

„Kui inimene kasutab masinat, tegutseb ta kõigis oma toimetustes masinlikul viisil. Kes iganes tegutseb oma toimetustes masinlikult, selle süda muutub masinlikuks. Kelle süda on masinlik, selle hing kaotab lihtsuse. Kes kaotab lihtsuse, muutub oma vaimu ajendites ebakindlaks. Ebakindlus vaimu ajendites on kokkusobimatu tõega.“

Vana mees teab neid masinaid, kuid tal oleks piinlik neid kasutada.

Loodus on inimesele andnud väga vähe füüsilist võimekust, et maailmas ellu jääda ja hakkama saada. Kuid ta on andnud mõistuse, mis on andnud nutikust loodusest leida vajaliku, seda töödelda sellisele kujule, mis inimest aitab – toit, kehakatted, ulualused jm.

Selle vajaliku töötlemine ning tema jaoks materjali saamine on praeguseks ajaks ülimalt automatiseeritud, antud masinate teha ja isegi juhtida. Mida see tähendab looduse poolt vaadatuna?
Seda viimast küsimust tuleb meil harva pähe esitada.

Me ju ei ole see, keda või mida me toorainena loodusest võtame – kuidas ja miks peaksime üldse mõtlema, kuidas või isegi et see üldse talle kuidagi paistab või midagi tähendab? Loodus on meile objekt, mida vaadelda, mõõta, masinatega töödelda. Inimene on see tegija, agent, aktiivne, loodus vaid passiivne, meie käsutuses. Kuid on kultuure, kus selline inimesekesksus maailmapildis pole tavaline, vaid isegi rumalaks ja ülbeks peetav. Ameerika põlisrahvaste jaoks on loodus elus, kõik loomad, taimed, seened, samblad, isegi kivid, tuul ja muld, on inimese sugulased ja õpetajad.

Nad on inimesele elu andnud ning näidanud, kuidas ellu jääda, toitu hankida, sooja saada, jne., ning sellega isegi inimesest olulisemad. Kui inimesel midagi loodusest vaja oli, siis ta alati suhtus sellesse olendisse, keda ta kasutas, sageli ka tappis, austusega. Ta tutvustas end, selgitas talle oma vajadust, palus luba ja andestust, võttis vaid nii palju, kui tal vaja oli (ja mitte kunagi üle poole olemasolevast), ning kasutas selle ära viimseni, et mitte midagi raisku ei läheks. Järgiti nn. Auväärse Lõikuse (Honorable Harvest) põhimõtteid. Selle eiramisel võisid olla hävitavad tagajärjed inimesele endale – jahiloomad kadusid, taimed kadusid, inimese enda elu alus hääbus.² 

Vähemalt üks väljend eelmisest lõigust võiks nii mõnelegi eestlasele midagi meenutada, nimelt ’palus luba ja andestust’. Oli ju eestlastelgi kombeks enne puu raiumist puult luba küsida selle jaoks ning andestust paluda, ning nii mõnedki veel mäletavad seda kommet. Oli üks inimene ühe kirvega ühe puu vastu. Selle lihtsa tööriistaga palju ei tee ning ühtlasi tajub inimene, milline on vajalik pingutus oma vajaduste rahuldamiseks, ning tal on otsene kontakt sellega, keda ta lõikab.

Võrrelgem seda tänapäevase harvesteriga. Selle operaator istub kõrgel tornis, eemal nendest, keda ta lõikab, tal pole nendega kontakti, ta ei pinguta vähese pärast vaid liigutab vaid hoobasid ning juba saab terve massi tapetud. Isegi luksuse jaoks pole tarvis pingutada, rääkimata vajaduste rahuldamisest. Masinas, puust eemal, et näe linnupesi puu okstes, samblaid ja samblikke puu korbal, sajajalgseid ja mardikaid puu juurte all, limakuid puu kõdunevail lehtedel. Puu on vaid massi ja mõõduga materjal, mis tuleb standardseteks juppideks hakkida. Looduse tärkamise ja kasvamise tõde ei jõua operaatori südamesse. Tema ülesanne on tasa teenida masina hankimiseks kulutatud eelarve.

Kui ka metsade, looduse, isegi hiite, pühadus on eestlase argimõtlemisest hajunud, siis on paiku, mis seda veel mingil määral hoiavad – surnuaiad, meie lahkunud esivanemate hingede puhkepaigad. Nagu hiites, peab sealgi püsima vaiksena, ei tohi lärmata, müra tekitada, ei tohi sealt midagi minema viia – lilli, oksi. Kuid isegi neid ei viitsi inimene enam kohelda vastavalt nendele austavatele tavadele, kui muru neis niidetakse mürarikaste masinatega. Seda elusat ja elavat, mis hoiab meie endigi elu, ründame kui sõjamasinatega, ja omaendi hinge puhkepaika ründame mürisevate masinatega. Masinad täidavad metsad ja täidavad õhu.

Ameerika põlisrahvaste jaoks vaikus oli olulisem ja tähendusrikkam kui kõne. Kas vaikuse kadu meie maailmast on tähenduse kadu, nii nagu kaob elu meie masinate haaratsite vahel ja roomikute all? Kas me soovime sellise maailma jätkumist? Või soovime midagi muuta? Loodus ei pea olema pelk mõõdetav tooraine, ja inimene ei pea olema pelk hoovaliigutaja ja nupuvajutaja. Me võime ka tänutunde ja hoolivusega võtta endale vajaliku ja mitte raisata seda, mida loodus meile annab. See on meie valik.

  ¹Werner Heisenberg, 1958, ’Representation of nature in contemporary physics’, Daedalus 87:3, lk 95-108.
  ²Nt. Robin Wall Kimmerer, 2013, Braiding Sweetgrass. Indigenous Wisdom, Scientific Knowledge, and the Teachings of Plants, Milkweed Editions; J. Donald Hughes, 1987, American Indian Ecology, Texas Western Press, University of Texas at El Paso.
 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta